Plaadiarvustus: Uku Kuut – Grand Hotel (Peoples Potential Unlimited, 2013)

Plaadil „Grand Hotel” on enamiku lugude taga aastaarv 1995. See aitab kogumikku paremini kogeda. Uku oli siis juba Tallinnas, ta oli saanud harjutada ja mängida Rootsis ning Herbie Hancocki garaažis.

Hiljuti sain paki 80ndate teise poole peavoolusouli vinüülide omanikuks. Peale vaadates tundus, et tegu on ühe halvima perioodiga popmuusikas. Põlgliku uudishimuga kuulates jäi varjatud pärlite kõrval silma, et armastatud Uku Kuut ja tema lo-fi-vaimus funk on just sellestsamast mõjutatud. Miks mulle ka indie-popp alati meeldinud on – need noorukid üritasid teha popmuusikat, aga jõudsid oma käepäraste vahenditega hoopis uue kvaliteediga helideni. Sama juhtus ka Uku Kuudil.

Paremat plaadifirmat kui PPU ei oskaks tema muusika jaoks ette kujutadagi. Eks need lood olid juba varemgi ringlemas – „Vibratsioonis” kõlas näiteks „Vision of Estonia”, mis oli ootamatu ja jäi mälestustesse saatma. PPU eestvedaja Andrew Morgan oskas parimad palad hästi välja valida ja koostada kaks head kogumikku. Andunud kollektsionääril on muidugi raskusi järje pidamisega, sest Uku lugudel on alati salatsevad („Secret Lovers”, „Secret Dream”, „My Secret”, „Secret Lover”) ja unistavad („Tallinn Dream”, „Secret Dream”, „Dream Lover”) pealkirjad ning need korduvad läbi mitmete väljaannete. Lood siiski ei kattu või neid on täiendatud.

Esimene kogumik võlus oma lapseliku rikkumatusega, mida on võimalik saavutada ainult siiraste kavatsustega läbi katsetamisrõõmu, kui noor Uku sai 80ndate Rootsis välismaiste trummimasinate ja süntesaatoritega möllata. Ega Kodu-Eestis vast ükski isa või ema oma kallite süntide juurde lapsi ei lubanud. Või äkki lubasid? Kui kellelgi on salvestusi, siis võtke minuga ühendust.

Plaadil „Grand Hotel” on enamiku lugude taga aastaarv 1995. See aitab kogumikku paremini kogeda. Uku oli siis juba Tallinnas, ta oli saanud harjutada ja mängida Rootsis ning Herbie Hancocki garaažis. See on juba küpsuseksam. Aga kahjuks jäi see muusika aastal 1995 Eestis märkamatuks. Meenutagem – siis ilmusid 2 Quick Starti ja Jami albumid. Eesti muusikat ei huvitanud kvaliteet. Underground’i hämaruses ilmusid aga Londoni kaasaegsete meeleoludega kassetid. Kuut oli oma minevikulaadse muusikaga ajast eest.

Ka 1995. aastal jäi Uku Kuudi muusika siiraks. Võlub ikka, et lood nõuavad vähe tähelepanu, vastu antakse aga nii palju emotsioone kui kuulajal vaja.

https://soundcloud.com/ppu/uku-kuut-grand-hotel-ppu-052

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Hot Coins – The Damage Is Done (Sonar Kollektiv, 2013)

Plaadiarvustus: Hot Coins – The Damage Is Done (Sonar Kollektiv, 2013)

Daniel „Danny” Berman (artistinimega Red Rack’em) on hetkel Berliinis resideeruv šoti päritolu produtsent ja DJ, kes salvestab oma väikses stuudios iganädalast peaasjalikult kaasaegsele klubi- ja tantsumuusikale pühendatud omaalgatuslikku raadiosaadet „Smugglers Inn”.
Plaadiarvustus: Uku Kuut – Estonian Funk (Big Tree Studios, 2012)

Plaadiarvustus: Uku Kuut – Estonian Funk (Big Tree Studios, 2012)

Juba möödunud aasta septembris Uku plaadifirma Big Tree Studios alt üsna ootamatult ja ilma suurema kärata ilmunud kogumik Big Tree stuudios valminud lugude remiksidega kätkeb minu jaoks seda visiooni Eestist, mida mina oma kodumaas rohkem näha tahaksin…
Plaadiarvustus: Edmund Hõbe – Art Disease (Multiphonic Rodent, 2013)

Plaadiarvustus: Edmund Hõbe – Art Disease (Multiphonic Rodent, 2013)

Bluus, mõtlen ma. Sest avalugu on „Alentejo Blues”. Helikeelelt pole sel palal ega albumi teistelgi küll suurt midagi bluusitraditsiooniga pistmist – kõik siin on veel sillerdavam, unenäolisem ja animafilmilikum kui Edmund Hõbe (või varasema artistinimega Multiphonic…
Müürileht