Wrupk Urei debüüt, kaua kaunikene „Kõik saab korda”, oli juba isegi vahva eklektiline tükk, aga Tartu instrumentalistide uus album on veel põnevam.

Tahiti surfikülalt nime saanud ketas põrkab helilaineile kui lõputu hooga lutsukivi: futuristlike avataktide järel sööstab „Kohtumine G-ga” seilama sinna kosmilistesse meeleavarustesse, kus ootavad ees Amorphous Androgynouse kogumike galaktikad, jutulinnu silmapaistev mõistus ja taiplikkus ning taju uste tagused taevased ratturid. Edasine teekond viib afromaksimalismist pühasse minimalismi ja hipide getoseiklusse, eksootilisse ilusalongi ja zomboidsele reivile.

Ent seal, kus on albumi keskpaik („And We Dance” ning „Hugo Kõrva” algus) on ka selle kujuteldava universumi äär – edasine kõlakulg lustib juba väljamõõdetud territooriumil, rajab kitarrikarkassidest rannalinnu ja trummitudinaist tantsumaratone. Kepsleb, ent koduneb. Unistab, ent uinub – „Iggy Falls” on värelev-vilkuv videolint palmialleele liuglevate lõputiitritega ning kogeja peavangutus: mis see kõik oli? Oli see päriselt? Kuidas see nüüd oligi? Ja mis edasi saab?