Möödunud aasta novembris-detsembris Kumus toimunud näituse „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” ühe osana tutvustas kuraator Rael Artel Pärnu kaasaegset kunsti, iseloomustades seda kui plahvatusliku lainena tekkinud ja tänaseks päevaks suuresti hääbunud omapärast kunstielu, mis erines suuresti tavapäraselt Eesti kunstikeskusteks peetavates Tallinnas ja Tartus toimuvast.

Foto: Stanislav Stepashko (Eesti Kunstimuuseum)

Püüdes kaardistada Eesti kunsti lähiajalugu ei saa üle ega ümber Pärnu omanäolise kunstielu ilmingutest, läinud sajandi viimasel kümnendil alguse saanud ja kuni nullindate keskpaigani kestnud fluktuatsioonist, mis tõi Eesti kunstimaastikule omaette mõõtme. Juba esimestel taasiseseisvumisjärgsetel aastatel käis Pärnus vilgas kunstielu. Tol ajal andsid peamist tooni Mark Soosaar ja tema tegemised Pärnu Uue Kunsti Muuseumis, kus ta korraldas tolle aja mõistes üsna avangardistlikke näitusi ja kutsus igal aastal Pärnusse mõne välisesineja. Ent kui käsitleda Pärnus toimunut omaette kunstiskeenena, nagu Kumus aset leidnud näituse korralduslik vorm seda esitles, siis ajalugu selles kontekstis algas hoopis mujal ja mõned aastad hiljem.

Suur osa näitusel eksponeeritud materjalist pärines Pärnus tegutsenud kunstirühmitustest ja omaalgatuslikest projektiruumidest, mis on suuremal või vähemal määral seotud Non Gratast välja kasvanud või seda ümbritsenud seltskonnaga. Olgu selleks Pärnus tegutsenud litograafiakeskus, mida vedasid Jaak Visnap ja Kardi Alesmaa, Kunstplatze Unabomber, milles lõid kaasa tollased nongratalased, või Ville Karel Ghetto Space, mille vedajaks Academia Non Grata kasvandik Ville-Karel Viirelaid.

Kogu Pärnu „plahvatusaegset” kunstiskeenet defineeriva krempli koondamine ühte väikesesse ruumi Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel on muidugi omaette kunst, millega kuraator Rael Artel ise teatavaid piire lõhkudes publiku retseptsioonivõime proovile pani. Informatsiooni hulk pinnaühikul ületas kindlasti kogu ülejäänud Kumu 5. korrusele laotatud skeenede ekspositsiooni. Vormilt suuresti tekstipõhine näitusekogum sisaldas väljavõtteid omal ajal pabermeedias ilmunud lugudest ja fotomaterjalist, sekka intervjuusid ja vestlusi kunstnikega, videoid performance’itest, mõned installatsioonid ja paar suuremõõtmelist maali. Laudadel veel mõned raamatud ja veidi modru [1].

Täpsemalt sai plahvatus alguse aastal 1993, kui vallandati Tallinna Kaubamajas vaateakende kujundajana ametis olnud Margus Tiitsmaa kunstnikunimega Sorge, kelle Neeme Ellermaa kutsus vastloodud Sütevaka Humanitaargümnaasiumi kunstiosakonda õppejõuks. Ajad olid segased ja Eesti kõrgharidusmaastikul tekkis uusi õppeasutusi nagu seeni pärast vihma. Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi juurde loodud kunstiosakonna puhul oli tegemist huvitava moodustisega – tegemist oli ühelt poolt lausa kunstierialast kõrgharidust pakkuva õppeasutusega, teisalt puudusid sel koolil esialgu kindel struktuur, õppekava ja ka ruumid. Ent kõige tähtsam selle juures oli tahe ja entusiasm, millest osakonna ümber koondunud inimesed – nii õpetajad kui õpilased – lausa pulbitsesid.

Tasapisi hakkas kuulduma jutte Pärnusse kogunenud kummalisest seltskonnast, kes triibulistes ülikondades keset linna tsirkust teevad, tänavatele igasugu toole ja muud sodi tassivad ja paljalt pargis ringi aelevad. Sõnad performance ja happening olid toona enamikule veel võõrad ja tegevuskunsti harrastajatel tuli alailma korrakaitsjatega tegemist teha. Sageli kuulus politsei või mõne agara kodaniku üritusse sekkumine kunstitegemise juurde ning sündmuste areng oli seega täielikult etteennustamatu. Sütevaka kunstiosakonnas valitsenud vabameelne õhkkond oli äärmiselt inspireeriv. Sisuliselt oli tol ajal tegu ainsa kunstiõppeasutusega Eestis, kus õpetati ja praktiseeriti tegevuskunste. Märkamatult, aga üsna kindlalt, oli Pärnu tõusnud seni traditsiooniliste kunstikeskuste Tallinna ja Tartu kõrvale ning sündinud oli uus tegevuskunsti avangard Eesti kunstimaastikul.

Erinevate vastuolude tõttu nii kooli sees kui ka Pärnu linnavalitsusega suleti Sütevaka kunstiosakond aastal 1997 ja sellega kadus ka Eesti ainus alternatiivne ja omanäoline kunstiõppeasutus. Seltskond noori kunstnikehakatisi oli heidetud tänavale, kuid tänu Sütevakas tekkinud sünergiale ja üldisele tahtele kunsti edasi õpetada ja teha sündis Al Paldroki ja Reiu Tüüri algatusel uus kool Academia Non Grata, millest kasvas omakorda välja Non Grata kunstirühmitus.

Kui Sütevaka Humanitaargümnaasiumi kunstiosakond tegutses ametliku haridusasutuse kõrval, siis Academia Non Gratast kujunes sisuliselt sõltumatu „kasvatusasutus”, mille peamised eesmärgid, strateegia ja ideoloogia kujundasid Al Paldrok ja Sorge. Non Grata kunstirühmituse peamiseks ideoloogiaks sai ametlikele kunstiinstitutsioonidele vastandumine ning sellest kujunes välja omamoodi kollektiivne kehand, mille moodustanud liikmed minetasid tasapisi oma identiteedi ning näitustel ja kunstifestivalidel osaleti anonüümselt ning ühiselt Non Grata nime all. Nii sai akadeemiast õppeasutus, mis juhindus paljuski metodoloogiliselt just sellest Non Grata ideoloogiast – teha asju teisiti, kui näevad ette reeglid, kombata piire ja lõhkuda kunstiväljal kinnistunud arusaamu.

Esimene viisaastak Academia Non Gratas kujunes äärmiselt viljakaks. Lisaks Pärnus tegutsemisele hakati üha enam vaatama väljapoole, ent mitte niivõrd teiste Eesti (suur)linnade suunas, kuivõrd hoopis alternatiivsete klubide, galeriide ja festivalide poole mujal Euroopas. Akadeemiale soetatud mikrobuss laaditi täis konserve ja performance’ite tegemiseks vajalikku modru ning sellega tuuritati nädalaid mööda Euroopat. Näitusel kajastas seda perioodi Haapsalus toimunud Tanel Saare ja Non Grata skandaalne performance surnud kanadega, mis oma ebaesteetilisusega šokeerivaks hitiks kujunes.

Aastal 2002 loodi Academia Non Grata ja EKA ühise initsiatiivina EKA Pärnu kolledž ehk Academia Grata, kus oli võimalik ainsana Eesti riiklikus kõrgharidussüsteemis õppida bakalaureusetasemel interdistsiplinaarse ja tegevuskunsti valdkonnas. Selline sündmuste areng tundus pisut kummalisena, kuna muidu igatpidi institutsioonikriitiline liikumine, nagu Non Grata seda oli, otsustas ühel hetkel end ise sellesama institutsiooni alla heita, mille suhtes muidu üsna kriitilist meelsust üles näidati – seda nii sõnavõttudega meedias kui ka oma kunstiliste tegemiste kaudu. Mis võis olla selle meelemuutuse taga? Võis see otsus olla kogunisti kõrgem initsiatiiv kaaperdada üks omanäoline ja teisitimõtlev seltskond ning sulandada ta ametlikku süsteemi, allutada „peajoone” ideoloogiale ning panna igasugustel isehakanud kunstiõpetajatel ja kunstnikel suu lukku? Või tuleks tõsiselt võtta hoopis Tanel Saare mõtisklusi, kes oma intervjuus märgib, et kõike seda akadeemiate ja koolidega seonduvat võiks vaadelda laiemalt kui kunstirühmituse Non Grata suurt performance’it. Nii või teisiti, ent sellest peale hakkab kogu plahvatuslik intensiivsus nii Pärnus kui ka Non Grata ümber tasapisi hajuma, kuni aastal 2004 leiab kõrgetasemeline komisjon, et Academia Non Grata (mis vahepeal on muutnud nime Academia Grataks) ei ole piisavalt vääriline ja võimekas EKA Pärnu kolledžina edasi tegutsema. Üldiselt võib öelda, et sellega lõppes Non Grata tegutsemine akadeemilisel maastikul, ent koolkonnana oli ta jätkuvalt värske ja skandaalne – kas või see kunstnike improvisatsiooniline etendus Pärnu kontserdimajas, kus Non Grata rühmituse F.L.Ü. (Fašist Lendas Üle) etteaste RAMi dirigendi nii endast välja suutis viia, et see kontserdi katkestas. Nullindate teises pooles on Non Gratast saanud juba rahvusvaheliselt tuntud kunstirühmitus, mis tuuritab ringi kogu maailmas – nii USAs, Koreas, Jaapanis, Tšiilis kui suuremates Euroopa linnades.

Hilisemasse perioodi jääb veel Non Grata lõhenemine n-ö päristiseks Pärnu ja nooremaks Tallinna koolkonnaks, mis tegutses mõnda aega Polymeri kultuuritehases. Ent sisemised vastuolud Non Gratas on tinginud selle, et suur osa endisi liikmeid ja aktiviste on läinud oma teed ning hajunud mööda Eestit (ja laiemat maailma) laiali. Tänaseks on Non Gratast saanud rahvusvaheline kunstirühmitus, mis kogub oma ajutise liikmeskonna vastavast kohast, kus esinetakse, ning Pärnusse, kunagisse Academia Non Grata õppehoonesse Suur-Posti tänaval, on jäänud vaid Non Grata ametlik peakorter. Tavamõistes akadeemilises vormis õppetööd seal enam ei toimu. Academia Non Grata on läinud üle Academia on the Wheels metoodikale, mille puhul kasutatakse oma ideede levitamiseks ja rakendamiseks institutsionaalset „parasiitpiraatlust” ehk teisi olemasolevaid materiaaltehnilisi baase.

Plahvatus Pärnus sellisena, nagu see näituse vormis oli konstrueeritud, on tänaseks päevaks hääbunud ning kohalik kunstielu on kolinud avalikust ruumist institutsiooni seinte vahele Pärnu Kunstnike Majas. Sellest hoolimata on järelmõjusid tunda nii Pärnu kui kogu Eesti kunstimaastikku ilmestavas loomingus ning tugev jälg Eesti kaasaegse kunsti ajaloos on maha märgitud.

[1] modru – Margus Tiitsmaa alias Sorge leiutatud ühisnimetaja kõiksugu performance’ites kasutatava atribuutika kohta