„Brazil” (1985, UK, Embassy International Pictures). Režissöör Terry Gilliam, stsenaristid Terry Gilliam, Tom Stoppard ja Charles McKeown, produtsent Arnon Milchan, operaator Roger Pratt, muusika Michael Kamen, osades John Pryce, Kim Greist, Robert De Niro jt. 132 min.

„Brazil” on retrofuturistlik seiklus ja üle kahe tunni vältav unenäoline teekond, mis ei suru ennast liialt tugevalt lineaarse narratiivi reeglitesse ning seetõttu ei sobi iga vaataja filminimekirja. Kellele aga eelnimetatu sobib, leiab sellest kultusfilmi staatusesse tõusnud linateosest tõelise pärli.

Nooremale kinopublikule „Kariibi mere piraatide” saagast tuntud Jonathan Price kehastab protagonist Sam Lowryt, kes on ideaalselt sulandunud üle mõistuse bürokraatlikku ja fašistlikku maailma ning pealtnäha sellega rahul. Tema ainsaks vabaduseks on unenäod, mida ta üritab maha salata. Unenäod, kus ta on rõhutatult vastandlik oma päevasele minale. Kui ta kohtab „päris maailmas” äravahetamiseni sarnast naist oma unenäost pärit inglile, saab alguse groteski täis rännak õnne poole, mida tolles üdini reegleid ja butafooriat täis ulmemaailmas nii vähe järele on jäänud.

Kaader filmist

Väikese, aga väga mõjuka ja tähelepanuväärse rolli teeb ka Robert De Niro, kehastades Harry Tuttle’it, kellest ühe vea tõttu suur segadus alguse saab. Oma väikese rolliga suudab De Niro siiski kogu tähelepanu endale haarata ja iga kord, kui ta jälle lahkub, tekib vaatajal lummusest tiivustatud igatsus ja lootus, et ta ilmub veel vähemalt korraks ekraanile, et siis jälle ette hoiatamata kaduda.

Film eksleb kord ühe kindla narratiivi, siis jälle pealtnäha täiesti juhuslike episoodide rajal, olles kord keeruline ja siis jälle väga lihtne. Kuid filmi trumbiks ja edasiviivaks jõuks ei olegi mitte nii väga kindel lugu, kui režissööri tunnetus ja loodud atmosfäär. Vaataja tunneb ankeetidest ja kviitungitest pungil maailma ängi ja ahistamist ning meeletut vabadusejanu ja lootust, et sellest hullumeelsest bürokraatiast on võimalik põgeneda.

Filmi kunstiline kujundus on hulljulgelt huvitav ning samas retrolikult nostalgiline. Režissöör Terry Gilliam on loonud düstoopilise maailma, kus võib märgata Orwelli, Kafka, film noir’i ja Nõukogude kinokunsti elemente, mis on kaetud Gilliamile omase montypythonliku stiiliga. Montypythonlik on ka huumor, mis ei karga vaatajale vägivaldselt näkku ega pane valjult lõkerdama, kuid kerib huumoripinget rahulikult, ent järjekindlalt üles ning kergitab aeg-ajalt suu muigele. Kuid käsikäes huumoriga, tekitab „Brazil” ka siirast kõhedust, olles kohati ka tugevama närvi jaoks üsna häiriv.

Kaader filmist

„Brazilist” võib välja lugeda satiiri tarbimisühiskonna ja poliitika kulul ning näha viiteid ja austusavaldusi mitmetele meistritele. Seda kõike isegi liiga palju. Vahelduse mõttes võiks kõik viited ja paralleelid ära unustada ning vaadata linateost nii-öelda värske pilgu ja puhta meelega: nii näitab film hoopis uut külge. Paljaks koorituna allegooriast, vihjetest ja groteskist, on tegu väga lihtsa süžeega, mis jutustab taaskord vabaduseihast, armastusest ja pettumusest.

Pärast sellist teekonda Gilliami maailmas koos Jonathan Pryce’i ja Kim Greistiga on täiesti mõistetav, miks kandideeris „Brazil” kahele Oscarile, võitis kaks BAFTA auhinda, Briti Filmiinstituudi auhinna parima tehnilise teostuse eest, pälvis Los Angelesi filmikriitikute aasta parima filmi auhinna ning nimetati omal ajal kriitikute poolt 1980. aastate parimaks filmiks.

Katusekino kava vaata siit.