Keskerakonna nimekirjas kandideeriv politoloog Oudekki Loone leiab, et keelata ei tohiks ka holokausti eitamist. Koduerakonnale esitatud süüdistuste puhul on Loone otsustanud, et tema keskendub muudele teemadele.

Oudekki Loone. Karikatuur: Jaan Škerin

Priit Toobal nimetas ühes pressiteates paremerakondi Kaitsepolitsei käepikenduseks. Kas olete oma erakonnakaaslasega nõus?

Ma ei tea, millises kontekstis ta on seda öelnud. Aga olen ise näinud, et kapo teeb märgatavalt rohkem poliitikat kui ta teeb seda, milleks ta tegelikult ellu on kutsutud. Hiljuti lugesin 2005. aasta juhtumist Kristiina Ojulandiga, mil ta taandati välisministri ametikohalt ja hiljem tuli välja, et kapo esitatud süüdistused riigisaladuse halvas käitlemises ei vastanud tõele.

Samamoodi mu enda erakonnakaaslane Yana Toom – saan väga hästi aru, et paljudele inimestele ei meeldi tema poliitika venekeelsete koolide osas, kuid kapo inimeste arvamused ei peaks puutuma nende luuremehhanismi. Kolmandaks: minu head tuttavad tegelevad loomaõiguslusega. Nad olid umbes 15, kui kapost helistati nende kooli ja koju, vihjates, et välismaal on loomaõiguslased väga ohtlikud. Aga need tüdrukud pole kunagi midagi vägivaldset teinud. Sellega ei peaks kapo tegelema, need asjad on poliitilised.

Kas Eesti on politseiriik?

Praegu veel õnneks ei ole.

Aga mis peaks juhtuma, et võiks seda öelda?

Kindlasti näiteks meeleavalduste keelustamine. Seda on kunagi üritatud, ja see õnnestus meil tookord peatada. Siis oli ettepanek niisugune, et põhimõtteliselt võib keelata iga meeleavaldust, mille puhul võib öelda, et sellega äkki kaasneb vägivald. Mis tähendab, et võimulolija meelevald ütleb, sest sa ei saa kunagi ette näha, kas mingi sinu sammuga kaasneb vägivald või ei. Õnneks lükkas president Ilves selle seaduse tagasi. Nii et kindlasti leidub ka Eestis inimesi, kes tahavad liiga palju võimu. Tuleb kogu aeg jälgida, et nad seda ei saaks.

Hiljuti kirjutasite Eesti Päevalehes seoses Guantanamo vangi teemaga, et politsei oleks võinud eesti ajakirjanikele koolituse teha, mida võiks avaldada ja mida mitte. Mida see peaks tähendama?

Kindlasti oleks sellist koolitust tarvis väga erandlike juhtumite puhul, nagu näiteks ka koolitulistamine. Aga Guantanamo vangi Eestisse elama asumine – tegu on väga spetsiifilise kokkuleppega, see ei ole tavaline varjupaigapakkumine. Me teame tema saabumisest juba väga kaua ette ja kaitsmaks selle inimese terviklikkust, on mõistlik, et see juhtum ei saa alguses liiga palju tähelepanu.

Et vältida gallupit selle kohta, kui ohtlikuks sind peetakse. Igaüks võiks korraks mõelda, kas tema tahaks, et ta nimega seonduks niisugune gallup. Ei! Muidugi peab avalikkusega asja arutama, aga mitte post factum, vaid enne.

Kui politsei meediakoolitustest saaks tavapraktika, kas te ei näe siin ohtu, et see võiks hakata piirama ajakirjanike sõnavabadust, näiteks politsei enda kritiseerimisel?

Üks asi on koolitus, teine – kas nad võiksid keelata. Ei võiks. Kui ajakirjanik pärast seda koolitust ikkagi otsustab, et teeb küsitluse kellegi ohtlikkuse kohta, siis pole midagi parata. Aga ma arvan, et enamik Eesti ajakirjanikke ei ole nii pahatahtlikud.

Kui rääkida veel võimu üleliigsest kasutamisest, siis kui palju ja kustkohast võib Eestis leida autoritaarsuse ilminguid?

Üks mu tuttav just küsis, kas tahaksin, et ta teeks inimestele koolitusi „Diktaatorlik kord 101”. Ma ise vist nii karmilt ei ütleks. Neid ilminguid võib leida seadusandlusest. On kahte sorti seadusandlust: üks pool on see, kui suuri otsustusõigusi antakse suvalistele ametnikele erinevates küsimustes. See on esimene koht, kust otsida autoritaarsuse ilminguid. Teiselt poolt on selline enamuse diktatuur – näiteks kui aktsepteerime argumenti, et miski on vastik, ebanormaalne või mitte-eestlaslik, kui põhjust, et midagi avaldamata jätta.

Olete öelnud, et Eestis võiks saada repressioone kartmata kõik kohutavad ideed välja öelda. Millised need kohutavad ideed on? Holokausti eitamine?

Kindlasti ei tohi keelata ka sellist asja nagu holokausti eitamine. Keelamise korral ei ole võimalik seda ideed välja naerda ja nii ei saa ka inimesi parandada. Holokaustieitajatele on väga lihtne vastata faktoloogiliselt: viidata, millised on väljakaevamiste tulemused, millised on tunnistused, millised on mälestused. Keeluga inimeste mõtlemist ei muuda. Nad vaid ei avaldaks oma mõtteid, vaid otsiksid teisi inimesi, kes võiksid sama asjaga nõus olla ning moodustaksid väikeseid põrandaaluseid rühmitusi, kus korrata ühte ja sama tõde.

Kui te peaks tõmbama selle piiri, et kust läheb sõnavabadus ja kust vihakõne, siis kas te üldse tõmbaksite selle piiri või lubaksite ka vihakõnele sellesama printsiibi kaitse?

Mina tõmbaks selle piiri sinna, kust algab aktiivne üleskutse. Et „juudid ahju” on vihakõne, „lähme tapame kõik juudid homme ära”, see on väga selge. Üldjuhul ma soovitan „juudid ahju” või „kommarid ahju” asendada mõttes grupiga, kes on sulle kõige lähedasem, ja siis vaadata, kas tajud seda vihakõnena või mitte.

Olete kirjutades kasutanud allegooriat ettevõtlikust Annast, kes avab kohviku. Kas Keskerakonna plaan kehtestada ettevõtte tulumaks ja tõsta miinimumpalk 1000 euroni oleks Annale meelepärane?

Kindlasti oleks. See on ainult üks osa meie maksureformist. Teine osa on võimaldada maksuerandeid väikestele ja/või alustavatele ettevõtjatele. Pooldan ka seda, et kui sa alustad väikest ettevõtet, siis esimestel aastatel võiksid olla täielikult tulumaksust vabastatud. Mida mina veel pooldan ja mida me ka erakonna sees vaidleme, on see, et kui me kehtestame tulumaksu, siis saame sotsiaalmaksu vähendada. Ideaalis võiks sotsiaalmaksu ära kaotada ning selle asemele teha ainult tulumaksusüsteemi. Seejuures võiks üksikisiku tulumaks jääda enam-vähem sinnasamasse, kus ta praegu on.

Kui vaatame veel korraks seda miinimumpalga tõstmist 1000 euroni, siis kuidas mina, algaja ettevõtja, saan endale üldse tööjõudu lubada?

Kui sa ei pea maksma näiteks sotsiaalmaksu, vabaneb selleks otstarbeks väga palju raha. Ja ka siis, kui sulle tehakse tulumaksusoodustusi.

Arvate, et nii kõrge miinimumpalga puhul ei suurene kiusatus võtta inimesi tööle mustalt?

See kiusatus ei suurene, kui saad palga pealt teisi soodustusi. Ja see 1000 eurot on nelja aasta eesmärk. Kindlasti peaks istuma ettevõtjate ja töötajate ametiühinguga maha ning arutama, kuidas me selleni jõuame.

Nii Eestis kui Euroopas üldse on majandusolukorda raskendanud Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid ja Venemaa vastusanktsioonid. Teie erakonna Europarlamendi saadik Yana Toom tegi hiljuti avalduse, et lääneriigid peaksid sanktsioonidest loobuma. Mida teie sellest mõttest arvate?

Sanktsioonid ei ole väga efektiivne meede. Küsimus on selles, mida peame mõõtma. Nimelt peame mõõtma seda, kui suur on Venemaa kannatusvõime. Tavaliste venelaste elu läheb kindlasti halvemaks. Kas meie sellest midagi võidame, on ebaselge. Kõigepealt küsiksin, kas selle jaoks, mida me tahame saada – Ukraina kriisi rahumeelset lahendust – on sanktsioonid kõige efektiivsem meede. Ma kardan, et ei ole.

Millised mehhanismid võiksid siis aidata antud eesmärki saavutada?

Ma arvan, et ka siin on mõistlikum valida selgelt diplomaatiline lahendus. Praegu ei ole me pakkunud Ukraina kriisile ühtegi sellist lahendust, mille puhul Venemaa ei kaotaks oma nägu, kui ta ütleb, et see on okei, ja mis samas ukrainlastele sobiks. Eelkõige peab see sobima ukrainlastele nii idas kui läänes. Ajalooliselt iga kord, kui Venemaa on nurka surutud, hakkab juhtuma õudseid asju. Mina oleksin väga ettevaatlik. Kui sul on see eneseväärikus, et sa oled suur jõud, peab su vastu üles näitama teatud laadi lugupidamist. Teiselt poolt muidugi, kuna oleme praegu suure naeratuse ja suure kaikaga, siis eks see kaigas peab laua peal olema.

Kas Eesti peaks siis otsima mingeid viise, kuidas teha Venemaaga praeguses olukorras paremat majanduslikku koostööd?

Koostööd võiks teha eelkõige väikeettevõtluses. Tuleks kokku kutsuda ettevõtjaid Venemaalt ja Eestist ja nad omavahel tuttavaks teha. Et vene väikeettevõtja näeks, milline on Euroopa ärikultuur ja miks see nende omast parem on. 20 aasta perspektiivis saaks kõik osapooled sellest kasu.

Miks Keskerakond Ukraina konflikti teemal sõna ei võta?

Praegu tulevad Eestis valimised. Me valime siin Riigikogu, mitte ei analüüsi välispoliitikat.

Aga meil on programmis muuhulgas ka see, et peaks parandama Ukraina rahastamist. Kui meil on hästi palju raha koolitusteks, aga tegelikult oleks vaja osta Ukraina politseile kiivreid – ja koolitusi pakub Saksamaa juba väga hästi –, siis me ei saa praegu midagi teha.

Sõna, mida keskerakondlased kõige vähem kasutavad, on „annekteerimine”. Kas see on annekteerimine?

Kas siis, kui tahta öelda… kui ma pean ütlema… välissuhete juristi hinnangut või ajaloolase hinnangut, siis ma ei julgeks midagi öelda. Muidugi tuli Venemaa sinna lihtsalt sisse. Muidugi oleks selle referendumi pidanud korraldama aasta lõpus. Ma isiklikult väga ei kahtle, et selle tulem olnuks midagi teistsugust, aga ma ei tea seda. Ma ei saa seda teada, sest see rahvahääletus ei toimunud rahu oludes. Kui on sõda ukse taga, võid teha drastilisemaid valikuid. Valimisvaatlejana olen näinud valimisi, kus püssiga mees seisab akna taga ja piilub, kuidas sa hääletad. Teisest küljest peab inimestele jääma enesemääramisõigus.

Olete tõepoolest mitmel pool valimisvaatlejana töötanud. Kas teie hinnangul on e-valimised usaldusväärsed?

E-valimisi ei saa vaadelda. Minule ei meeldi ükski süsteem, mida ma ei saa vaadelda. Ja ma ei saa vaadelda seda, kas e-valimistel on mul tagatud hääle salajasus, kas on tagatud see, et keegi seda ei mõjuta. Ma ei saa usaldada protsessi, mida ei saa teoreetiliselt kontrollida. Minu jaoks ei ole see usaldusväärne.

Küsiksime teie poliitilise pere vastaspoole kohta: millised on teie hinnangul parempoolsete suurimad probleemid?

Nad ei saa majandusest aru. Eesti maksusüsteem on äärmiselt ebaefektiivne ja takistab innovatsiooni, on ebaõiglane. Me ei ole kunagi korralikult kasutanud rahvusvaheliste finantsturgude võimalusi. Meie valitsussektori võlg on umbes nagu Libeerial. Isegi Norral on 30 protsenti SKTst (laenu – toim.) ja Norral on nafta. Miks valitsus seda teinud ei ole – ilmselt sellepärast, et nad ei saa aru.

Laenamine ei ole ju tõusnud ka siis, kui Keskerakond valitsuses on olnud.

Kunas see viimati oli…

No see oli 2005 kuni 2007…

Ka siis oleks võinud. Ma arvan, et me ei teinud seda sellepärast, et valitsusaeg jäi natuke lühikeseks. Kui me nüüd võimule tuleme, siis me kindlasti teeme seda väga oluliselt, sest nii häid intresse ei ole kunagi olnud. Kui seda ära ei kasuta, siis me oleksime päris rumalad.

Kui te saaksite võimule, siis ma saan aru, et teile meeldiks veel ka tühistamisreferendumi sisseviimine. Mille jaoks seda vaja oleks?

Oleks vaja selle jaoks, et ühtegi seadust ei saaks vastu võtta rahva tahte vastaselt. Eliit ei tohi suruda inimestele peale seadust, mis neile ei meeldi. Ideaaljuhul peaks enne seadusi toimuma laiaulatuslik arutelu. Mõnikord inimesed ei viitsi seda arutelu korraldada, kui nad parlamendis on, ja võtavad lihtsalt seaduse vastu. Kui osutub, et tegelikult selline seadusandlik muutus paljudele ei sobi, peab andma rahvale võimaluse kontrollida parlamendi tööd. Sellel on kaks funktsiooni. Üks on see, et kui sa tead, et sinu tehtud seaduse võib rahvas pärast tühistada, siis lähed ja küsid juba enne. Ja teiseks mõnikord mõned asjad võib-olla ei paista Toompeale nii hästi ära. Inimestel peab ka väljaspool valimisi olema kontroll selle üle, mis toimub parlamendis.

Kas näiteks kooseluseaduse puhul võiks kasutada tühistamisreferendumit?

Kui leidub 25 tuhat inimest, kes tahavad seda referendumile panna, siis võiks see, jah, kuuluda nende hulka, mis panna tühistamisreferendumile.

Kas on ikkagi mõistlik vähemuste õigusi puudutavaid seadusi niimoodi referendumil otsustada?

Vähemuste kaitse ja õigused on põhiseaduses sees. Aga perekonnaseadust saab kindlasti referendumile panna. Põhiseadust ei saa, kooseluseadust pigem saaks, sest ma ei tea… kui ma selle tühistan, ma ju põhiseadust ei tühista. See on tegelikult küsimus Ülle Madisele, kust antud piir läheb. Ma ise arvan, et pigem see väga napilt kuuluks referendumile pandavate asjade hulka. Ja ma arvan, et rahvas kiidaks selle suure ülekaaluga uuesti heaks. Teisest küljest, kuni põhiseadus vähemuste õigusi kaitseb, ei näe ma põhjust, miks ka näiteks perekonnaseadust ei võiks panna tühistamisreferendumile. Referendum tähendab väga ulatuslikku arutelu ja veenmist. Itaalias oli ju lahutusreferendum üks olulisemaid kodanikuühiskonna arengu verstaposte. Lahutusõiguse tühistamine oli referendumil, kus oli üle 90 protsendi osalejaid, ja lahutusõigus jäeti jõusse. Pärast seda muutus ühiskond väga palju sallivamaks ja vähem religioosselt fundamentalistlikuks. Seda eeskuju nähes oleks ehk hea kooseluseaduse referendumile panemine. Aga vähemusgrupid, keda see puudutab – nende arvamus peaks palju lugema.

Kui usute inimeste õigusesse oma hääl kuuldavaks teha, siis kas näiteks loomeliitude ühispöördumised on erand? Peame siin silmas Kultuurikatla krundi ärimaaks muutmist, mille Tallinn üles võttis.

Mis puutub konkreetsesse juhtumisse, siis natuke olen kursis. Liigub ikka selles suunas, et vähemalt olemasolev kaasaegse kunsti muuseum saab jätkata mitte ainult praegustes piirides, vaid on ka juurdeehituse võimalus. Olen ise ka rääkinud vastutavate inimestega linnavalitsuses, et minu arvates on väga oluline, et see maa oleks kultuurimaa. Nii palju kui mina olen rääkinud, siis sellest pöördumisest teatakse ja see ei ole päris prügikasti visatud.

Mida arvate detsembrikuisest seadusemuudatusest, millega peab nüüd enne Riigikogu liikme läbi otsimist Riigikogu selleks loa andma?

See on täiesti mõistlik. Et parlament oleks täiesti iseseisev, et parlamendis ei saaks hakata opositsiooni mõjutama tagakiusamisega. Kujutame näiteks ette, et iga päev, kui sa kodust väljud, peatab sind politseinik ja ütleb: ma kontrollin teie auto üle, teie numbrimärk on liiga must, Eestis ei tohi numbrimärk must olla. Sedalaadi enam-vähem seaduslikke asju, et inimese elu ebamugavaks teha, on võimalik teha. Aga Riigikogu liige kui parlamendi esindaja ei tohi midagi karta. Ta peab saama täiesti vabalt ka oma kõige kohutavamaid mõtteid välja öelda, ilma et peaks kartma mingeid repressioone. Aga kui satub Riigikogu liikmete hulka mingisugune kurjategija, mis siis saab? Siis ongi see, et Riigikogu peab läbiotsimiseks loa andma.

Läbiotsimine kui selline ei ole ju tegelikult repressioon. See on võimalus välja uurida, kas inimest oleks vaja milleski represseerida või mitte.

Aga kujutage ette, kui iga päev otsitakse sind läbi. Kas see on repressioon või ei ole?

Kas siis need Riigikogu liikmed, keda on siiani läbi otsitud ja kohtus süüdi mõistetud, on kannatanud tagakiusamise all?

Minu jaoks on küsimus, kas meil on mõistlik võimalus võtta parlamendi liiget vastutusele, kui nad rikuvad seadust. See võimalus peab olema mitte lihtsalt teoreetiline. Mul on tunne, et see praegu on olemas.
Aga kui on tõsine kuriteokartus, siis inimeste telefonikõnesid peab saama pealt kuulata, et tõendeid avastada. Kohe kindlasti – aga seal on ka mõistlik piir. Pead näitama, et sul on tõsine kahtlus, et need kuriteod on olemas.

Kui vaadata neid kandidaate Keskerakonna nimekirjas, kes ongi esimese astme kohtus süüdi mõistetud, või kelle kohtuprotsessid alles käimas – mida te sellest arvate, et nad kandideerivad?

Nad annavad oma valijale märku, et nemad on süütud. Mina näen seda nii, et kui poliitik otsustab edasi kandideerida, siis ta ütleb, et esimese astme kohtus on tehtud viga. Kas ma ise seda teeksin… ma ise peaksin olulisemaks teha kogu kohtusüsteem läbi, kui ma tunnen, et mind on ebaõiglaselt süüdistatud.

Kui peaks juhtuma, et need inimesed mõistetakse ka kolmandas astmes süüdi, siis kas erakonnal on neile juba kohad valmis vaadatud – nagu Ester Tuiksoole, kes töötab nüüd mingisuguste pangaprojektide kallal?

Siin on see reegel küll, et erakonda ei saa sa enam kuuluda. Aga Tuiksoo… seda peaks küsima temalt, ja sellelt, kes iganes vastutab Ühistupanga eest. Mul ei ole sellega pistmist.

See on siis selline valdkond teie erakonnas, mille pärast teie isiklikult ei muretse?

Ma ei ole kõikvõimas.

Aga teid ka ei häiri see nii palju, et selle peale mõtlema hakata?

Mitte nii palju, et ma võtaksin selle oma esimeseks prioriteediks. Minu esimene prioriteet on, et Eestis oleks võimalik mõistlikult tööd leida, et Eesti inimeste võimed leiaksid kasutust. Ja mind huvitab ka see, et ma ise käituks oma südametunnistuse järgi. Seni olen suutnud nii elada ja loodan samuti ka jätkata.

Keskerakond on juba öelnud, et Riigikontrolli auditi raportist pärit järeldus (et Tallinna linna rahast tehtud teavitustööd olid valimiskampaania osa – toim.) on osa Keskerakonna vastasest laimukampaaniast. Kas te tõepoolest olete erakonnas iga riigiasutuse suhtes nii paranoilised?

Kui me ütleme, et üks raport on halb, ei ütle me, et nad kõik on.

Öelda, et Riigikontrolli raport on laim, on ikkagi tõsine süüdistus – üks raport või mitu. Ja kui me lisame sinna veel Priit Toobali avalduse, et kapo on paremerakondade käepikendus…

No jälle. Kapo on teinud poliitikat kahjuks liiga palju. Ja Riigikontrolli puhul jälle… Ämaris tehti ka reklaami. Muidugi, see ei ole kuidagi parem, kui teised teevad ka. Aga kui vaatame, kas kõiki avaliku elu toimijaid uuritakse ühepalju ja kirjeldatakse ühepalju…

Kas Riigikontroll kiusab Keskerakonda siis ebaproportsionaalselt palju?

Ma ei ole seda täpselt jälginud. Ei julgeks öelda, et nad seda teevad, aga ei julge väita ka vastupidist. Ämari osas oleks kindlasti võinud rohkem uurimist olla. Aga mulle tegi kogu see asi natuke nalja ka. Minu jaoks peaaegu niisama jabur kui nende (Reformierakonna – toim.) hiljutine reklaam Facebookis, kus ühel pool reformierakondlane, jalad laual, ja teisel pool Lasnamäe buss. Lähevad minu jaoks ühte patta.

Teeme teiega lühiküsitluse. Anname teile võimaluse hinnata kümnepallisel skaalal nullist kümneni, kui usaldusväärsed on järgmised Eestis tegutsevad institutsioonid.

Valitsus.

Valitsust ei tohi ükski inimene kunagi usaldada, siis läheb halvasti, sest nad kasutavad võimu ära. Kui suhtuda kriitiliselt, töötab ta paremini. Praegune valitsus… paneme nulli. Muidu võiks olla viie ringis. On öelnud näiteks, et maksudega ei mängita, aga tõstavad ikka suhteliselt ootamatult näiteks aktsiisi.

Riigikogu.

Riigikogu usaldan ikkagi natuke rohkem, see on parlamentaarne võim, aga… tuleb olla skeptiline. Paneme viis.

Kohtusüsteem.

Kohtusüsteemi ma usaldan. Süsteem tervikuna… paneme üheksa, muidu hakkavad endast liiga hästi arvama, kui ma kümme panen.

Vabariigi president.

Tema on rohkem usaldatav kui valitsus, sest tal on vähem võimu. Paneme siis äkki viis või neli või sinnakanti. Ühel korral on president jätnud valimistel kõige rohkem hääli saanud erakonnale tegemata ettepaneku valitsuse moodustamiseks. See on kurb. Hullult tahaks panna üheksa, aga vist peab viis panema.

Tallinna linnavalitsus.

Paneme ka viis. Vähem kui valitsusel, aga omajagu võimu… tuleb olla skeptiline.

Enne Europarlamendi valimisi oli teil idee, et Edgar Savisaar võiks avalikustada, missuguste lobistidega ta kohtub. Talle olla see idee päris meeldinud – mis sellest nüüd sai?

Kui vaadata Tallinna linnavalitsust, siis info avalike kohtumiste kohta on avalikkusele kättesaadav. On üles kirjutatud. Mul on isegi mingid tuttavad, kes ei ela Eestis, aga ütlevad mulle vahel, et kuule, sa said jälle linnapeaga kokku. Et olid selle internetist leidnud. Seadusandliku võimu puhul võiks avalikustada ka mitteametlikud kohtumised, et oleks selge nende tehtud seaduste kallutamatus.

Mida arvab teie erakond sellest, et võiks ka mitteametlikud kohtumised avalikustada?

Paljudele see mõte meeldib. Paljud on öelnud, et see ei ole esimene probleem, mida peaks Eestis lahendama, aga keegi pole seni öelnud, et ei, jumala eest mitte.

Kas te Riigikokku saades hakkaksite seda läbi suruma?

See on miski, mida ma tahaksin teha. Eriti meeldiks mulle, kui helistaksite mulle iga nädal ja küsiksite, mis ma teen. Aga isegi kui mul on jube hea idee, et inimesed avalikustavad oma kohtumised lobistidega… kui seda hakata jõuga suruma, siis see inimestele ei sobi. Näitan enne, et tegu on toreda mõttega, mis ka töötab.

Veel olen mõelnud, et Riigikogu peaks olema eeskuju. Söökla ja kohvik – me peaks jälgima, et sealne toit tuleks Eestist ja oleks tervislik. Mitte me ei lajata, et kommid on kräpp, aga näitaks eeskuju.

Kas teie hinnangul oleks Keskerakond võinud neile valimistele vastu minna Kadri Simsoniga eesotsas?

Ikka esimees peaks viima oma erakonna valimistele ja… kui peaministrikandidaat on keegi teine, peaks see olema mingi väga spetsiifiline juhtum.

Kas Eesti poliitikas on liiga vähe feminismi?

Alati võiks rohkem olla. Avalikus ruumis on liiga vähe. Aga teine asi, millest peaks rääkima, on see, et meestele ja naistele kehtivad poliitikas eri standardid. Näiteks kui teleesinemistes segavad mehed teistele vahele, öeldakse, et vaadake, kui hea enesekehtestaja. Kui naised teevad täpselt sama, siis küsitakse, miks nad oma kaaslastest lugu ei pea. Sarnast suhtumist kohtab ka äris. Seda saaks parandada, kui me arutaks, mis asi see viisakus siis on.

Kui te saate Riigikokku, siis mis teil palgalõhe vähendamiseks plaanis on?

Aitaks palkade avalikustamine nii era- kui riigiettevõtetes. Ja ametiühingud – riikides, kus need on tugevamad, on palgalõhe väiksem, sest on rohkem kollektiivlepinguid. Mina pooldan majandusnõukoja loomist, kus oleks nii ametiühingud kui ettevõtjad kui ka näiteks vabakondade-ministrite liikumisi, kes saaksid algatada analüüse ja seadusandlikke muudatusi. Muidugi, kõigepealt peab teisi poliitikuid veenma ja ärimehi ka.

Missugust revolutsiooni Eesti vajab?

Vasakpoolset muidugi. Mis on natuke nali.

Tööliste ülestõus?

Kui asi edasi läheb, siis me jõuame selleni. Tahaksin, et me saavutaks mingi kokkuleppe enne, kui sinna jõuame. Sest alati on parem, kui me ei sõdi omavahel. Tõmban paralleele Itaaliaga. Pärast 60ndate majandustõusu jõudsid nad ikkagi 70ndatel peaaegu kodusõjani. Neil oli iga päev tänaval pronksiöö. See oli suuresti tingitud sellest, et oli väga populaarne opositsioonierakond (Itaalia Kommunistlik Partei – toim.), kes ei saanudki võimule.

Kas Keskerakonna pooldajad oleks võimelised ühel hetkel niimoodi üles tõusma?

Kõik inimesed oleksid. Aga ma arvan, et esialgu tuleme võimule täiesti demokraatlikel viisidel. Usun, et see on praegu Eestis võimalik.

Me peame läbi vaatama selle, kuidas meie majandus toimib. Meil on vaja revolutsiooni oma riigi majanduse juhtimises. Praegu toimib see meil mudelil, mis toetab väga selgelt suurettevõtteid, ja väga palju mitte eriti suuri ettevõtteid. Maksusüsteem, mis maksustab vaesust, tuleb ära kaotada. Peame toetama väikseid ja keskmisi ettevõtteid. Aga ka haridust! Et iga inimese võimed avastataks haridussüsteemis, et ta saaks jätkata täpselt selles liinis, kus tema võimed on kõige paremad. Võiks võtta eeskuju ka Saksamaalt. Haridus peaks olema inimesele tasuta kättesaadav. Ideaalis peaks inimene saama end ülikooli kirja panna erialale, mis teda huvitab – kui ta läbi kukub, on tema probleem. Inimesel peab olema ülikooli ajal vaba aega, et jaburaid mõtteid mõelda. Innovatsioon tuleb ka sellest, et tuleme kokku ja mõtleme, kuidas võiks tegelikult olla. Haridus on muidugi selline asi, mida peab pikemalt planeerima. Kui rääkida, millist revolutsiooni on vaja, siis strateegilise mõtlemise revolutsioon kuluks ka ära.