„Le rayon vert” (1986). Režissöör Éric Rohmer, stsenaristid Éric Rohmer ja Marie Riviere, inspireeritud Jules Verne’i romaanist „Roheline kiir”, operaator Sophie Maintigneux, helilooja Jean-Louis Valero, osades Marie Riviere, Lisa Heredia, Beatrice Romand jt. 98 min.

Éric Rohmer on üks viimaseid prantsuse uue laine režissööre, kes sarnaselt oma kaasaegsetele Jean-Luc Godard’ile ja François Truffaut’le alustas oma karjääri samuti hoopis filmikriitikuna. Rohmer ei kasutanud oma filmides professionaalseid näitlejaid ning andis neile vabaduse dialoogides improviseerida. Filmi „Roheline kiir” vestlused on suuremalt jaolt planeerimata, mis oma sundimatusega (ning mõningase ebakõlaga) annab peaaegu et dokumentaalteose mõõtme. Tegu on äärmiselt naturalistliku ja inimliku looga, mis pärjati 1986. aastal Veneetsia filmifestivalil Kuldlõvi ja FIPRESCI auhinnaga.

Kaader filmist.

Peategelane Delphine (Marie Rivière) saab filmi alguses kõne oma sõbrannalt, kes tühistab nende ühised puhkuseplaanid. Kogu ülejäänud teose vältel püüab naine leida kaaslasi ja tegevusi puhkuse sisustamiseks. Kuid kõiges, mida ta ette võtab, jääb ta üleliigseks ja omaette. Kõikidel sõpradel on puhkus juba oma kallimatega kokku lepitud. Heast tahtest kutsutakse teda küll ühes, aga kes tahaks olla viiendaks rattaks vankri all.

Üksindusest kirjutada on lihtne, kuid seda täispika filmina näidata on hoopis teistsugune väljakutse. Ometigi on Éric Rohmer sellega suurepäraselt hakkama saanud. Siinkohal ei olegi nii oluline, milliseid mõtteid tegelased vahetavad, vaid režissööri ja operaatori koostöö, mille tulemusena on filmi keskmes olev noor sekretär ka rahvast täis ranna kaadris üksi. Loomulikult ei tasu alahinnata sõnalist osa, mille kaudu antakse edasi peategelase asendit seltskonnas, kuid mitte selles sisalduva info, vaid vestlustes esitatud mõtetega kaasaminemise ja nö poolte valimise läbi. Kui palju samastub peategelane oma kaaskondlastega — on tema maailmavaated pigem sõpradele vastanduvad?

Rohmer joonistab omamoodi pildi teatud isiksusetüübist. Olgugi, et film on valminud 28 aastat tagasi, portreteeritakse selles trendi, mis näib tänapäeval enam süvenevat – rahulolematust. Poole kuu jooksul kohtub ja reisib Delphine palju rohkem kui võiks ühest omaette hoidvast inimesest oodata. Ta sõidab ühtest sihtpaigast teise, teekonna alguses täis lootusi, kohale jõudes pettudes. Mis on ootuspärane, sest tühja hinge eest ei põgene – see tuleb sinuga kõikjale kaasa, muutes tühiseks ka ümbritseva. Nii jääbki naine seiklema, nagu pealkirigi viitab, otsides rohelist kiirt, millest ta juhuslikult kuuleb.

Naine läheb pärast järjekordset ebaõnnestumist jalutama, kui kuuleb pealt vanurite arutelu Jules Verne’i raamatu „Roheline kiir” üle. Romaanis kirjeldatakse, kuidas päike läbib loojangul kõik spektrivärvid. Kuigi tegu on reaalselt eksisteeriva optilise nähtusega, esineb seda äärmiselt harva. Soov taolisi haruldasi nähtusi silmata ja eks ka just seda erilist inimest kohata saabki alguse just sellest rohelise kiire uskumisest. Võime ainult oletada, kas naise järjekordsed püüded iseennast petta panevad alguse edasisele ebauskumiste sarjale stiilis „kui ma sõidan viadukti alt läbi samal ajal, kui rong selle peal sõidab, toob see õnne”.

Kahtlemata on õnnetu-olemisel kaalukaks komponendiks ühiskond ja selle kodanike seas kuulutatav deviis: üksi iseendaga ei saa õnnelik olla pluss: mitte keegi ei veeda oma suvepuhkust pealinnas, Pariisis! Olgugi, et filmis kohtame ka üht vanemat härrasmeest, kes on nimetatud linnas veetnud terve oma elu, kaasaarvatud tööst vaba aja, ning on sellega rahul. Tallegi püütakse seletada, et iga enesest lugupidav inimene sõidab esimesel võimalikul hetkel ikka mere äärde, kuid mees vastab, et Pariisis on La Seine – üks vesi kõik. Delphine’i see aga ei veena ning ta jätkab oma otsinguid.

Filmis tunnetame naise frustratsiooni, oleme tunnistajaks ootamatutele lahkumistele, mitmetele nutuhoogudele ning meeleheites võõraga kaasa minekule, mis mõjub kui uppuja haaramine õrnast oksast. Ta võib sisemuses enese peale karjuda, kuid mitte kunagi ei suuna ta oma kurbust väljapoole, teistele. Vastupidi — ta pingutab järjest rohkem, et sulanduda ühiskonda. Kogu filmi vältel jääb mind saatma mõte: mis siis kui naispeategelasel ei oleks selliseid sõbrannasid, kes talle nii edukalt on sisendanud eeskirju „normaalne olemiseks”? Mis juhtuks, kui ta lihtsalt annakski järele oma loomusele, ollagi üksi?

Teos on mõnus vaatamine – eelhäälestus kevadesoojale, samas mõtlik. Praeguse järjest pikemate filmide tendentsi kõrval näivad linateose poolteist tundi ootamatult lühikesena.

Film linastub kinos Sõprus 5. märtsil kell 19.00.