Gruusia animatsioonikunstnik pakub vahedat kõrvalpilku eesti animamaastikul toimuvale.

Tõlkijad: Mari Krusten ja Emilie Toomela

Tahaksin jagada oma mõtteid, mis hakkasid idanema juba eelmisel aastal PÖFFi külastades, mil anti hea ülevaate eesti anima hetkeseisust. Mina nimelt arvan, et eesti animatsioon peaks keskenduma kunstiliste filmide tegemisele – sellele, mida Priit Pärn tegi 1980.–1990. aastatel.

Kui ma kaks aastat tagasi esimest korda siia tulin, lootsin kohata uut põlvkonda kunstnikke, kes liiguvad minevikust jõudu ammutades tuleviku suunas, kuna Eesti on minu jaoks alati just tugevate kunstiliste filmidega seostunud. Tegelikkuses ootas mind ees aga sootuks teistsugune pilt. Enamik uue põlvkonna animaatoreid ei erinenud kuidagi ülejäänud maailmast – tegemist on nn Vimeo-kunstnikega, kes on äravahetamiseni sarnased oma läikivate ja juustuselt „ilusate” animatsioonide ning tele- ja internetireklaamidega. Luuakse asju, mida näeb, kui klõpsata lehel vimeo.com esimesel ettejuhtuval animeeritud videol. Samu probleeme kohtab ka Gruusias ja teistes riikides.

Mulle tundub, et eesti animatsioon on kaotamas oma hinnalist ja võrratut sära. Ma pean silmas haruldast oskust muuta inimeste elusid; ja seda, kuidas ma ise vaatasin meie riikliku kunstiakadeemia keldristuudios ajal, mil Gruusia tänavatel toimusid poliitilised miitingud, katkiselt VHSilt (üldiselt ei näe ma vanamoodsas tehnikas midagi romantilist) Priit Pärna filme, mis on samal riiulil näiteks Jan Švankmajeri ja Aleksandr Aleksejevi töödega. Sooviksin näha taolisi filme ka tänapäeva Eesti kontekstis; sooviksin, et uue põlvkonna kunstnikud asuksid tegutsema ja realiseeriksid olemasoleva potentsiaali. Näiteks Joonisfilm ja Nukufilm, aga ka ülikoolid, nagu BFM ja EKA, on tõmmanud endale juba väga edukalt rahvusvahelist tähelepanu, rääkimata eesti nukufilmitraditsioonidest, mis on üle maailma tuntud. Kogu mu tohutu austuse juures Janno Põldma ja Heiki Ernitsa vastu arvan siiski, et „Lotte” üksinda ei päästa olukorda, vaid vaja oleks midagi uut. Kommertsfilmide loomine on õigustatud ainult senikaua, kuni noortel kunstnikel ja tudengitel on aega selle kõrvalt ka müüginumbritest vähem motiveeritud projektide elluviimiseks. Kahtlemata on tegemist minu subjektiivse arvamusega, sest ma ei ole tuttav kogu eesti kaasaegse filmimaailmaga ja kirjutan toetudes vaid enda muljetele.

Olukord Gruusias ei ole sugugi nii paljulubav kui Eestis. Ka meid iseloomustab nõukogude minevik, kust pärineb filmide tegemise kogemus suurtes riiklikes filmistuudiotes halastamatu tsensuuri all. Samas leidis Thbilisis 1980ndatel aset tõeliselt aktiivne loovinimeste liikumine, mis hõlmas ka animafilmide tegijaid – võiks isegi öelda, et tegemist oli sovetlike Disney-tüüpi animatsioonide tootmisele järgnenud „uue lainega”. Samal ajaperioodil võitsime ka 37. Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa parima lühifilmi kategoorias (David Takaichvili „Katk”). Pärast Nõukogude Liidu lagunemist toimus Gruusias kodusõda ning kõik protestivad ja teisiti mõtlevad rühmitused lihtsalt vaigistati (hiljem hakati neid kutsuma nn kadunud põlvkonnaks). 1990ndatel toimus korruptsiooni tõttu kriis (nagu ka kõigis teistes endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides) ning seetõttu rändasid Gruusia riiklikud filmistuudiod eraomanike kätesse. Kui ma ise viimaks tolleaegset kunsti väärtustama hakkasin, oli kõik juba varastatud või hävinenud. Jäänud on vähe inimesi, kes suudavad õpetada ja anda edasi gruusia animatsiooni kunstilisi eripärasid. Üritame praegu selleni jõuda, et rahvusvahelisel skeenel meie olemasolu tunnustataks. Irooniline on muidugi see, et nõukaajal oli olemas rahaline toetus, aga valitses karm tsensuur. Nüüd on minu meelest situatsioon vastupidine ja raskused palju suuremad.

Kommentaar: Priit Tender

Ma ei tea, kui palju on meie gruusia sõber näinud viimase aja eesti animatsiooni, aga üldjoontes olen ma tema kriitikaga nõus. Meie, eriti aga minust noorem põlvkond, on muutunud „pehmodeks”. Ei tehta enam suurt ja eksistentsiaalset kunsti – kunsti, mis inimese alustaladeni läbi raputaks, kunsti, mis üritaks päästa maailma. Rääkides 80ndate eesti animafilmidest, aimame me neis peituva taotluse tõsidust, mida tänapäeval ei kohta. Animatsioon on muutunud mingiks tiluliluks.

Gruusiast vaadates võib olukord tunduda veel eriti masendav – meil justkui oleks raha, mille eest filme teha, aga pole sisu (niisamuti oleme ka meie kiiganud Lääne poole, ehk teeme seda siiani). Meil tehakse mingeid lastefilme, millel on nõrk stsenaarium, ja autorifilme, millel pole jõulist sõnumit. Ilmselt on see paratamatu, kui ühiskonnas ei ole toimunud lähiajal sõda või muud dramaatilist sündmust. Nii minu kui ka noorem generatsioon ei ole elanud läbi reaalset eksistentsiaalset kriisi, mis võimaldaks kogeda inimeseks olemise sügavust. Ma arvan, et ega enne olukord ei muutu, kui meie heaoluühiskond jõuab sama kaugele kui näiteks Taani, kus elukeskkond on nii reglementeeritud ja turvaline, et inimesel tekivad just tänu sellele päriselulised, isegi psüühilised probleemid, mis sünnitavad selliseid geeniusi nagu Lars von Trier jt.

Eesti autorifilmi võiks vaikselt siiski edasi rahastada, et heade aegade tagasi tulles oleks võimalik peerud kahest otsast süüdata.