Milline on arhitekti eluase, kas korteri hind tõepoolest mõjutab iivet ja millal hakkame büroodes elama – need on vaid mõned küsimused, mis eluasemeintervjuu käigus lauale visati. 

Eluasemetest ja nendega seonduvast võiks rääkida põhimõtteliselt ükskõik kellega, kõigil on nendega oma suhe ja teemast enda nägemus, jagada mõni nukram või rõõmsam lugu. Aga mõistlik on intervjueerida siiski kedagi, kes on mõelnud asja peale natuke pikemalt ja süsteemsemalt, äkki isegi kedagi, kellest saab rääkida kui teatavast kõneisikust. Seetõttu oligi üsna no-brainer kutsuda Müürilehe eluasemenumbri persooniks 2024. aastast Eesti Arhitektide Liitu juhtinud Aet Ader, kes on olnud viimastel aastatel eluasemeteemades sügaval sees – olgu need eluasemepoliitikat puudutavad konverentsid, töögrupid, arvamuslood või loomingulised projektid, nagu Eesti paviljon „Kodupeatus” 2023. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Arhitektide Liit on üks rakuke, kes osaleb nõuga uue eluasemepoliitika väljatöötamises ja on andnud soovitusi ka seoses eluaseme kättesaadavuse poliitikaga. Laiema eluasemestrateegia ja sihtide seadmine on kliimaministeeriumi ülesanne ning Tartu Ülikooli ja Kunstiakadeemia koostöös on tehtud olukorra kaardistamiseks ka esimesed uuringud, igaüks saab neid ministeeriumi kodulehel lehitseda. Meie aga kohtusime Aedaga päev enne vabariigi sünnipäeva Kultuurikatla ruumides, kus ta töötab. Tassikese taimetee ja soolapulkade kõrvale sai rääkida nii isiklikust ja privaatsemast kui ka avalikest asjadest ning käsitleda inimesi kergesti polariseerivaid teemasid.

Milline oli sinu esimene eluase, mida mäletad?

Seda kohta, kus ma sündisin, ma ei mäleta. Sündisin Salme tänaval Tallinnas, õigemini elasin. Aga mäletan nõukaaegse tüüpprojekti järgi ehitatud eramut, kus ma praegugi elan. Ühesõnaga sai mul ring täis. Kunagi lõbustasin ühe ettekande ajal publikut sellega, et panin kõik oma eluasemed ritta, kõrvale Tallinna kõige levinumad kodutüübid (Pätsu-aegne kortermaja, Tallinna maja jpm). Kolisin sinna, siis läksin peikast lahku, kolisin uude kohta, läksin jälle lahku jne. Elu.

Järgmine küsimus pidigi olema, et milline on sinu praegune eluase.

Mu praegune eluase on kõige klassikalisem silikaattellistest majake, mille mu vanavanemad ise ehitasid, kui nad olid kahekümnendates. Tänapäeva kontekstis mõjub see kahekümnendates ise maja ehitamine ehk veidi imelikult, aga Nõukogude ajal ju ostuturgu eriti ei olnud, oli võimalik „osta” mingeid pooleliolevaid majasid, valatud vundamente vms. Üks mu vanavanematest oli Saaremaalt, teine Lellest, tulid Tallinna tööle ja ehitasid maja. Vanaema oli kasvanud talus, õppis raamatupidamist ja läks raamatupidajaks Baltika rõivatööstusesse, kus ta töötas terve elu. Vanaisa oli taksojuht. Tüüpprojekti puhul olid sul joonised ees ja selle järgi tegid.

Nõukogude ajal ju ostuturgu eriti ei olnud, oli võimalik „osta” mingeid pooleliolevaid majasid.

Ring sinna silikaatmajakesse sai täis sedasi, et kolisin ülikooli alguses vanematekodust ehk sellestsamast majast välja, elasin koos peikadega ja üürikorterites, vahepeal elasin ja õppisin Taanis ja viimaseks koduks enne laste sündi oli üürikorter Kalamajas. Kuna mu ema suri üsna varakult, kui alles ülikooli lõpetasin, ja isa kolis ühel hetkel kokku oma uue elukaaslasega, jäi see vanavanemate ehitatud maja tühjaks. Nii kolisimegi abikaasaga sinna vanade puitakende ja kolme ahjuga majja, mis asub küll teoreetiliselt kesklinnas, aga linn tema ümber on nii palju muutunud, et paikneme justkui saarel DEPO poe, Espaki ehituspoe, Järvevana tee ja raudtee vahel. 

Olete siis justkui mingis mõttes linnast ära lõigatud?

Ütleksin isegi, et äralõigatus on vähem oluline kui see, mis kvaliteediga linnaruumi me üldse ehitame. Kui püstitame kesklinna selliseid asju, nagu manifesteerib see 40 meetri kõrgune DEPO poe silt – nagu Las Vegases või mõnes Chicago eeslinnas –, mida on Toompealt näha, siis mingid asjad on linnaehituses väga valesti läinud. Nii mõnigi veel viis aastat tagasi kesklinna rajatud lahendus ei loo ruumilist kvaliteeti, tihendatud linna. See kõlab hästi glamuurselt, et elan eramajas, aga kui päriselt seal olla, siis peadki betooni vahelt läbi minema ja koduteel on 300 meetri jagu plekkfassaadi ja mingid lõputud parklad – tegelikult ei ole ju eriti glamuurne.

Kui peaksid praegu oma kodu müüma ja koostama selleks lühikese kinnisvarakuulutuse, siis milline see oleks?

See on väga raske, sest ma arvan, et seda kodu ei ole peaaegu et võimalik koduna müüa. Miks peaks keegi tahtma elada kehvas linnaruumis, on peamine küsimus. Keegi, kes tahab oma kodu, jah. Aga seal tekib totaalne dissonants objekti enda 600-ruutmeetrise krundi, mainitud saare ja ümbritseva keskkonna vahel.

Ühesõnaga, seda kuulutust oleks väga raske koostada.

Kuulutust oleks väga raske koostada, jah. Minu jaoks on seal mingid isiklikud kihid: suudan tunda rõõmu sellest, et mul on aed, saan minna välja; et mul on üldse side õueruumiga, saan panna oma tomatikese kasvuhoonesse. Mu mõlemad lapsed magasid põhimõtteliselt kõik oma uned õues, sest see oli niivõrd lihtne. Ja sain neile liivakasti ehitada. 

Milline oleks sinu unistuste eluase?

See on ülikeeruline küsimus. Olen elanud Kopenhaagenis, aga linnana meeldib mulle väga ka Brüssel oma kontrastidega. Tahan öelda, et mingites Euroopa linnades on skaala ja tüpoloogia eluasemete mõttes paremini paigas. Ehk näiteks meil Tallinnas on väga vähe eluasemeid, mis oleksid linlikud, aga kvaliteedid perega linnas elamiseks oleksid olemas. Kui tegin 2023. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalile Eesti paviljoni, olime abikaasaga põhimõtteliselt valmis kodu ostma. Kui perele, kus on kaks last, eluaset otsida, tahan, et mu lapsed saaksid hästi lihtsalt õue minna, et olemas oleks hoov või õueruum. Samas ei tahaks massiivselt suurt kortermaja, skaala võiks olla mõistlik. Seal võiks toimida ühistranspordiühendus, et ma ei peaks hakkama tulevikus autoemmeks, kes lapsi trenni ja kooli viib. Aga neid ootuseid on Tallinna kontekstis väga keeruline täita. Ja need ei ole pere puhul ebamõistlikud ootused eluaseme kvaliteedile. 

Enne lapsi elasin ka mitmes kortermajas, mis asusid Tallinna kesklinnas, näiteks Politseipargi kõrval. Muidu oli väga lahe kortermaja, aga kui kogu hoov on autosid täis pargitud, ei teki seal tunnet, et tahaks ilusa ilmaga õue istuma ja raamatut lugema minna. Ma arvan, et suudame igasuguste asjadega leppida, aga kas see peaks nii olema?

Kui peaksid kolima homme väiksemale elupinnale, siis millest loobumine sulle kõige rohkem meelehärmi valmistaks?

Elasime viis aastat kahekesi 25,5-ruutmeetrises Kalamaja korteris ja kõik toimis ülihästi. Kui oled oma eluga sellises punktis, kus veedad niikuinii kodus väga vähe aega, siis sul ei olegi ju palju ruumi vaja. See oli enne koroonat, kodukontor ei olnud siis eriti teema. Ja kui sul on arhitektuuribürooga stuudiopind, mille eest maksad renti, siis 25,5 ruutu koduks on üsna loogiline. Meil ei olnud selles kodus põhimõtteliselt ühtegi uksega eraldatud tuba. See oli voolav ruum, mille liigendused eraldasid kodu tegevusi. Ülikompaktne dušš, vets ja pisikene rõdukene, korteri planeering töötas hästi ja hoovis sai ka olla.

Aga millisel eluasemel tahaksid vananeda?

Eks eluase ja elukaar on tihedalt seotud. Praegu, kui on väikesed lapsed, ongi vaja ruumi, mida pakub eramu. Kui üks on viis ja teine seitse, siis kodu on üks kaose kants. Lapsed ronivad ja hüppavad igal pool või organiseerivad kogu mööbli kodus ümber, lasevad madratsiga trepist alla jne. Tunnen, et mul ongi praegu vaja neid ruutmeetreid. Kui lapsed välja kolivad, võiks jõuda kuidagi tagasi sinna 25,5 ruudu peale.

Eluase ja sellega kaasnev koormus mõjutavad inimese julgust teatavateks sammudeks – töövahetus, lahkuminek, laste saamine jne. Ometigi pole see hinna ja ruutmeetrite kõrval justkui miski, millest eriti räägitaks. 

Õnneks on hakatud aina enam rääkima. Sellest tulebki rääkida mitmekihiliselt. Ma arvan, et eluaseme jõukohasus on aina enam eeldus laste saamiseks. See ei tähenda jällegi, et pead tingimata seda omama, aga sul peab olema kindlustunne. Stabiilse kodu olemasolu on kindlasti üks faktor, mis mõjutab seda, millal inimesed üldse lapsi saavad. Meie ühiskonnas on ambitsioonikuse latt nii kõrgele aetud, et unistus normaalsusest algab kaunist korterist uusarenduses, ja kui ollakse sealmaal, siis hakatakse mõtlema laste saamisele. Rühkimine ideaalse kodu nimel tuleks haakida kuidagi lahti pere loomise eeldusest. Eelkõige noortel võiks tekkida ühiskonnas turvatunne, et neil on kuskile kukkuda. Praegu on turvavõrk kesine ja ootused on liialt kõrged.

Ma arvan, et eluaseme jõukohasus on aina enam eeldus laste saamiseks.

Räägitakse, et restoranikokad söövad kodus purgiviinerit. Kas arhitekt planeerib ka oma eluaset teisiti kui kliendi oma?

See on nagu lugu kingsepast, kes käib paljajalu. Kuvand võiks olla, et kõik arhitektid elavad mingil ülidisainitud, üliläbimõeldud elupinnal, kus interjööris on vaid disainmööbel ja nii. Mõned arhitektid ehk elavad nii, aga mul ei ole selleks kunagi lihtsalt aega olnud. Mind ennast on alati kannustanud huvi arhitektina laiemas ühiskondlikus debatis kaasa rääkida. Bürooga projekteerime liitpuuetega inimeste rehabilitatsioonikeskust, mille jaoks on vaja mõelda läbi, milline ruum oleks kodutaoline; milline võiks olla ruum, kus inimesed veedavad peamiselt päevi, aga võivad veeta ka öid. Võib-olla see kõlab naljakalt, aga tundub kuidagi isekas tegeleda oma kodu tuunimisega. Ma arvan, et head elutingimused ei tule kellelegi kahjuks, aga enda eluaseme disainimise alla pole ma eriti palju aega pannud.

Kas eraldi köök ja elutuba tulevad tagasi või oleme määratud igavesse avatud elutoa ja köögi limbosse?

Kas see on mingi koduajakirja intervjuu (naerab)? Eks see on ruumi optimeerimise teema, miks see nii-öelda kööginurk on eluruumi tulnud. Tänapäeva korter on võimalikult ära optimeeritud mahu ja hinna skaalal.

Äkki oskadki öelda, mis kompromisse tehakse ühe tüüpilise kortermaja projekteerimisel?

Ma arvan, et väga palju kompromisse, aga nullindate turboarendusest oleme ühiskonnana välja kasvanud. Praegu on kõik eluasemearendused turupõhised. Kortermaja projekti jõuab lõpuks ka see, kui palju mingid asjad Excelis maksavad. Hoone lahendus, maa hind, arendaja laen jpm kajastuvad ruutmeetri hinnas, lõpptarbija peab selle kõik kinni maksma. Eks arendaja alati vaatab ka, et hind peab olema selline, et keegi üldse ostaks. Kui rääkida aga ruumilistest kompromissidest, siis võiks ju olla standard, et rataste hoiukohad on hoone sees, saad tulla ratta või lapsevankriga, panna selle ära, nii et see on sul kohe ukse kõrval, näiteks Soomes on see täiesti tavapärane. Lisaks panipaikade teema – elame paraku ajastul, kus kõigil on ülipalju asju, aga tihtilugu tundub uusi kortereid vaadates, nagu need oleks loodud Airbnb jaoks, kus piisab kahest riidestangest. Kui sul on pere ja elad meie eri aastaaegadega laiuskraadil, on sul näiteks juba palju hooajalisi riideid. Kuna me pole jõudnud neid ära anda või järelturul müüki panna, siis lugesime vahepeal kokku, et meil on kodus üle 11 jalgratta. Kõigepealt oli see pisike jooksuratas, siis oli natuke suurem jooksuratas, siis mingid kelgud, vankrid jpm. Peaks olema ise hästi efektiivne inimene, kes kohe iga tarbetu asjaga tegeleb, aga reaalsus on pisut teistsugune.  

Nullindate turboarendusest oleme ühiskonnana välja kasvanud.

Mis punktis hakkab arhitekti ruumiline idee taanduma finantsloogika ees?

Eks arhitektuur, raha ja võim on alati seotud olnud. Sellele punktile näppu peale panna on väga raske. Ma arvan, et on arhitekte, kellel see punkt on hoopis teises kohas. Minu jaoks on olnud huvitav teha neid projekte, mis endale ka midagi annavad, aga kokkuvõttes töö on töö. Meile tuli arhitektuuribüroosse päring, et kas tahaksime Lidli poodi projekteerida, aga me ei võtnud seda vastu, sest see ei lähe kokku meie väärtustega. 

Eluasemeturul on väga suur rõhk turundusel. Kui kasutatakse sõna „kvaliteetne”, siis kas seda võib kaasaegse uusarenduse puhul pimesi usaldada?

Kui keegi ütleb lihtsalt „kvaliteetne”, siis ma pole kindel, mida sellega mõeldakse. Seda on raske öelda, sest ehitatakse väga erinevaid kortermaju. On mõned, mille puhul on korraldatud parima ruumilahenduse leidmiseks arhitektuurivõistlus. Seda võib küll öelda, et arhitektuurivõistlus on hea ruumilahenduse garantii. Mis on kvaliteetsema arenduse tundemärk? Eks vihjeid annab juba see, kas luuakse terviklik linnaruum, kas väliruum on läbi mõeldud. Näiteks Veerenni või Kalaranna kvartal Tallinnas. Veerennis tehti vahepark, mis on taaskasutuse eesrindlik näide, kasutati vanu betoonpaneele, ehitusjääke jpm. Ja Kalarannas, mis valmis pika lahingu järel, säilis avalik rand, seal on ka mänguväljakud ja hoonetevaheline ruum ei ole suletud, nagu taheti algselt teha.

Sinust on saanud viimastel aastatel eluasemeteemadel mingis mõttes kõneisik. 2023. aastal tegid koos Arvi Andersoni ja Mari Möldrega Veneetsias Eesti paviljoni „Kodupeatus”, mis tegeles eluaseme ja selle kättesaadavuse küsimusega. Nüüd on olnud Arhitektide Liidu üheks suunaks anda eluasemepoliitika soovitusi. Mida sa sel teel õppinud oled?

Veneetsia paviljoni aastatel 2021–22 ette valmistades oli mul selline tunne, et eluase ja selle kättesaadavus või eluasemepoliitika on täiesti mitte-teema, et seda ei eksisteeri Eestis riigi tasandil. Aga praegu mulle täitsa tundub, et see on teemaks saanud. Tuleb muidugi aru anda, et eluaseme kättesadavus on kompleksne ja väga pika vinnaga küsimus ja selle puhul ei olegi lihtsaid lahendusi. Tuleb enda ootused madalaks keerata ja loodetavasti 20 aasta pärast näeb praeguste tegevuste tulemusi, päris muutuseid. Kuna korraldasime ka Arhitektide Liidu konverentsi „Kallis kodu”, kuhu tuli esinejaid Austriast Serbiani, olen ise teiste riikide praktikatega väga palju tuttavamaks saanud. Käisime Arhitektide Liidu eluaseme töögrupiga näiteks Soomes, kus kohtusime eluasemepoliitika eestvedajate ja mittetulunduslike eluasemeettevõtetega ning külastasime Helsingi linnavalitsust. Teise päeva lõpuks, pärast kõiki neid kohtumisi ja Soome mitmekülgsesse eluasemepoliitikasse sügavuti sisseelamist, kommenteerisid Eesti arhitektid sealset lähenemist eluasemele kui heas mõttes täielikku kosmost. Aga Soomes on teine olukord, teine ajalugu ja teised ühised väärtused. Me peame neid väärtuseid siin riigis looma, ainult laulupidu ja paraad seda rolli lõpuni ei täida, oleks vaja ka päris sisuga tegeleda.

Veneetsia paviljoni aastatel 2021–22 ette valmistades oli mul tunne, et eluase ja selle kättesaadavus või eluasemepoliitika on mitte-teema, et seda ei eksisteeri Eestis riigi tasandil.

Keskmine eluasemelaenu summa jõudis Swedbanki andmetel eelmisel aastal 138 000 euroni. Väljaspool Harjumaad ulatub keskmine eluasemelaenu summa 87 000ni ja Tallinnas, Harjumaal on laenusumma keskmiselt 156 000. Kuidas tundub?

Ruutmeetri hind on rohkem see, mis tegelikult laenusumma määrab. Tallinnas on keskmine ruutmeetri hind juba üle 3000 euro. Ma isegi ütleks, et need laenusummad on pigem väiksepoolsed. Selles mõttes, et ilmselt on ostetud suhteliselt väikseid kortereid. Või siis inimestel on hoiustel omajagu raha olnud ja on rohkem omakapitali kaasatud. 

Mis võtab sinu jaoks kokku Eesti eluasemepoliitika suurima möödarääkimise?

Eks ikka see, et eluasemepoliitikat pole aastaid eksisteerinud. Lisaks mõjutavad praegust olukorda 90ndatel tehtud põhimõttelised otsused. Erastamispoliitika mõjutab kogu kortermajade renoveerimise teemat – otsus erastada kõik korterid üksikisikutele tähendab seda, et kuskil suuremates paneelmajapiirkondades on kortermaju, kus on rohkem kui 100 korteriga ühistud. Sellises süsteemis ongi peaaegu võimatu mingite fundamentaalsete ja süstemaatiliste muutusteni jõuda. Tänu sellele pole meil häid näiteid tervikrenoveerimistest, mis hoone arhitektuuri sisuliselt mõtestaksid või täiendaksid. Seda piirab korteriühistute finantsiline ja organisatoorne võimekus. Selleks et vastata Euroopa Liidu ootustele süsinikujalajälje eesmärkide saavutamiseks, nagu arvutas kliimaministeerium paar aastat tagasi, peaks Eesti renoveerimismaratoniga kaks maja päevas valmis saama. Üksikisikutele erastatud keerulise omandistruktuuriga riigis ongi see ebareaalne ootus, eriti võrdluses teiste ELi riikidega, kus on suured institutsionaalsed omanikud, kes kolivad vajaduse korral kasvõi kogu üürikortermaja ehituse ajaks asenduspinnale, et mahulist renoveerimist tõhusalt teha.

Toona tunduski totaalse erastamise poliitika ainuvõimalik, sest vastloodud omavalitsustel ei olnud ju raha primaarseteks asjadekski. See erastamispoliitika ongi praeguse olukorra taga ja see ei puuduta ainult renoveerimist. See puudutab laiemalt ühiskondlikke väärtushinnanguid, sest sellesse on kirjutatud sisse teatav ebavõrdsus ja mõnes mõttes ka põlvkondadevaheline ebavõrdsus. Mulle tundub, et nooremad põlvkonnad tunnevad ebaõiglust, kuna 90ndatel sai töötatud aastate eest eluaseme erastada, kuid uue põlvkonna väljakutseks on 30-aastane eluasemelaen. Aga see oligi täiesti teistsugune olukord. Praegu, olukorras, kus laen ei pruugi kõigile sobida, pole ka mingeid alternatiive, sest üüriturg on, nagu ta on, ja sealt mingit võidupiletit ei tõmba.

Mis huvid ja konfliktid selles eluasemeteemalises arutelus tavaliselt varju jäävad?

Paraku ei ole enam eriti palju avalikus omandis maad, kuna enamik sellest on aastate jooksul maha müüdud. KOVidel või riigil pole maad või kinnistud on kehvas asukohas, mistõttu neil on väga vähe hoobasid, et toimetada ise väljaspool arendusturupõhist süsteemi.

On neid, kes ütlevad, et riik ja omavalitsus ei peaks mingil juhul sekkuma eluasemeturgu muul moel kui seadusandlusega, sest muidu solgitakse turg ära. On teisi, kes just nõuavad, et riik või KOV peaks sekkuma agressiivsemalt olukorras, kus eluasemete kättesaadavus on ajas halvenenud. Mis on sinu seisukoht?

Mul on tunne, et eluasemete kättesaadavuse teemast on maalitud hästi mustvalge pilt, aga tegelikult peaksime jõudma kuskile halli alasse. Ma ei tahaks, et eluasemest saab sarnaselt linnaruumiga järgmine polariseeriv teema, ja ma arvan, et nende polariseerijate kindaviskamisega ei tohiks kaasa minna. Me ju näeme teiste riikide näitel, kus on erinevaid eluasememudeleid, et turg toimib edasi. Neid näiteid on väga palju ja tuleks vältida liiga mustvalge pildi maalimist.

 Eluasemete kättesaadavuse teemast on maalitud hästi mustvalge pilt, aga tegelikult peaksime jõudma kuskile halli alasse.

Eestis nn kolmandat teed ehk kolmanda sektori osalust elupindade arenduses sisuliselt pole. Kui väga meil seda kolmandat suunda vaja oleks ja kas sellega on seotud ka teistsugused riskid, et tekivad näiteks mingid augud seadustes, mida saab hakata mitteotstarbeliselt ära kasutama?

Meil oleks vaja mittetulunduslikke või piiratud/kokkuleppelise kasumiga arendusi. Kokkulepitud kasumiga arendused on tegelikult kinnisvaraarendajatele väga ahvatlev formaat. Soomes ja Rootsis on väga palju näiteid sellise mudeli toimivusest. Eriti väiksemates linnades saaks sedasi turutõrge ületatud, riik garanteerib arenduslaenud jne.

Milline oleks sellisel juhul taskukohase, aga väärika eluaseme miinimumstandard?

Ma arvan, et see oleneb täpselt igaühe vajadustest. Omast kogemusest võin öelda, et eespool kirjeldatud 25 ruutu oli täiesti elatav. See oleks väga libe tee, et teeme nüüd meelega mingeid odavaid kodusid. Lasnamäel ehitati neid Savisaare-aegseid munitsipaalmaju, mis oli halvas mõttes Lasnamäe taastootmine. See ei lahenda mitte midagi.

Ärikinnisvaraturul toimuvad ka muutused, kaasaegsemaid pindasid tuleb juurde, vanemad jäävad tühjaks. Oleks see mõeldav, et ehitada näiteks endiseid kontorihooneid ümber eluasemeteks?

See võiks täitsa toimida, kui pardal on arhitekt koos kavala ruumilahendusega. Kui võtta seesama Swedbanki endine peahoone Liivalaia tänaval ja läheneda sellele piisavalt intelligentselt, saaks seal midagi väga huvitavat välja mõelda. 

Aga spekulatiivne düstoopia, kus eluaseme asemel on tulevikus eluasemeampsud, nagu meil on juba tööampsud, saad endale tunnipõhiselt eluaset rentida?

Praegugi on ju arendatud pisut sarnast mudelit, ehitades automatiseeritud kortermajasid näiteks Mustamäele, mis on nähtavasti mõeldud IT-sektori inimestele, kes tulevad võib-olla ajutiselt siia elama. Saad lihtsalt uksekoodi ja voilà, elad kolm kuud ja kolid välja. Aga see ei ole odav teenus. 

Lõpetuseks küsiks, mida inimesed eluaset valides alahindavad?

Ma arvan, et inimesed on alateadlikult piirkondade ja asumitega emotsionaalselt seotud. Mul on tunne, et kui inimesed on mingi linnaosa enda jaoks ära kodustanud, siis nad tahavad sealsamas edasi elada. Asum on nagu eluaseme pikendus, millest võib olla raske lahti öelda. Mõnes teises linnajaos on ehk sarnane korter sarnaste ruutmeetritega, aga seal ei pruugi olla seda mõnusat kodupoodi, kohvikut või mänguväljakut. 

Teine teema, millest ma ei ole aru saanud, aga võib-olla olen lihtsalt liiga privilegeeritud olnud, on see, kuidas inimesed on valmis ehitama kodu näiteks 50 kilomeetri kaugusele linnast, kus nad töötavad. Juba räägitakse isegi Paidest kui mingisugusest Tallinna eeslinnast. Ajaline kulu, mis sellega juurde tekib, on väga suur. 

See on potentsiaalse üksilduse maailm ühiskonnas, kus räägitakse järjest rohkem üksilduse epideemiast. Aga eks see, millised eluasemed on isoleerivad ja millised mitte, on juba suurem teema.

Seda näitavad ka tegelikult ruutmeetrid. Viimase kolmekümne aastaga on ju eluaseme ruutmeetrite arv inimese kohta väga palju kasvanud ja oleme jõudnud  enam-vähem Lääne-Euroopa tasemele. Inimesed on tegelikult aina suurematele pindadele kolinud, olgu siis tegu ääre- või eeslinnade, üksinda elamise või muuga. Mina ise pooldaks ikkagi väiksema jalajäljega tihedamat asustust. Aga ma ei tea, äkki eestlased ei oska linnas elada või seal taga on mingi muu häda.