Hullunud Tartu: killuke normaalsust argipäevas

Järjekorras kolmandat korda toimunud rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival Hullunud Tartu tõsielustas Pan Kleksi akadeemia.


Järjekorras kolmandat korda toimunud rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival Hullunud Tartu tõsielustas Pan Kleksi akadeemia.

Kolmas Hullunud Tartu alapealkirjaga „Klišee” toimus 16.‒17. novembril Kastani tänava paberimuuseumis. Festivali alapealkiri vihjas ühelt poolt ürituse toimumiskohale, teisalt vabandas välja nii mõnegi konaruse. Pan Kleks võttis oma akadeemiasse ainult need poisid, kelle nimi algas A-ga. Ma ei tea, mis on Jaan Malini „A”, aga festival oli oma järelevaataja nägu. Oli prõmmi, oli tasast valges kitlis hõljumist. Kahe päeva sisse mahtus enamik teada-tuntud Tartut ja tundmatutki. Ootamatult tuli jutuks Kivisild, kõrvalruumi lastehoiust kostunud kisa kõlas kui Toome hakkide oma. Paberimuuseum toimumiskohana oli nii hea kui ka halb. Ruum oli kasutamata, tagumiste ridade inimesed lavale ei näinud, esinejad jäid kaugeks. Teisalt mõjusid lavatagused hiiglaslikud volditud paberkettad kui palaviku-unenäod. Need lõputud keerud võisid transsi viia küll. Mitu korda publiku jalge vahel tuianud kass oli klišee jaoks pisut liiga vana, kuid kehastas festivalile omast juhuslikkust hästi.

Pan Kleksil oli lind Matteus, kes polnudki lind, vaid hoopis kuningapoeg. Hullunud Tartulgi jäi osa kõrgklassi kooliteaterliku vormi taha kinni. Aime Hanseni taidlustükk tekitas kahtlusi, et Matteus luiskab oma päritolu kohta. Pan Kleks üles kord: „Pange tähele poisid, toidu maik ei peitu toidus endas, vaid tema värvis.”

Leedukate häälluule punt NUNU oli vaatamata pisut pikale veninud kavale sümpaatne. Hea, et kõnetamiseks ei mindud lihtsama vastupanu teed ega esinetud vaid inglise keeles. Autonumbriräpp ja väljamõeldud keel ütlesid sõnade taha. Üks seletamatu lulka lõppes millegi kafkalikuga ja sellest piisas publikuga silla loomiseks. Esinemises oli tarvalikku energiat, malinlikku graatsiat. Mõnus, kui kuulajaid ei unustata. Ei tea, kas Matti Moguči unustas või ongi Miiliusele kirjutet Beieri värsid läbimõeldud esinemise jaoks liigmaskuliinsed. Roll on lõhutud, aga on ka juba tehtud ja nähtud, aitab laval etlemisest, kui elu on ise teater. Jan Kausi spordi- ja Indrek Koffi muinaslugudes oli palju isiklikku. Kas just hullumiseni, aga kui asi on päris käest ära, tunduvadki ju need kõige hullemad normaalsetena.

Indrek Ryytle heitleb mikrofoniga

Indrek Ryytle heitleb mikrofoniga

Pan Kleksi akadeemia pargi väravad viisid naabermuinasjuttudesse. Eesti lähiümbruses festivalidel tuuritanud rahvusvaheline kamp luulutajaid oli rongisõidust pisut väsinud. Soomlaste vigurdamine jäi kaugeks, laval oli sünergiat, isekeskis nauditi, tehti ühiseid nalju, pilgutati silma, kuid publikuni jõudis vähe. Esinemise päästis Aapo Ilves kõrihäälega. Prantsusmaalt pärit Dizzylez oli seevastu üsna värske. Ta läks muusikaga luule juurde, kasutas sõna pillina. Jällegi, kõnetas tähenduse tagant. Indrek Ryytle kodune Lõuna-Eesti-hullus („Puhja on maandumas uhvo!”) oli aus. Mikrofon vajus esinemise ajal alla, luuletaja samuti. Jaan Malin paberkroonis oma rahva ette laskunud Puhja kuninga otse laval. Festivali iseloomustasid hästi spetsiaalselt selle tarvis loodud muusikateosed, Märt-Matis Lille kooripala „Hulluse hääbumine” ja Monika Mattieseni „Demiurg”. Publik ootas kindlasti midagi muud, kuid just ootamatus hullutas. Mingid maailmad said loodud, „Demiurgi” meisterlikult esitatud „ebaõnnestunud” helide jada mattis saali uttu. Flööti ja bass-saksofoni hingati, mitte ei puhutud, ja koos poolhäälel esitatud laastudega Hasso Krulli eeposest tuli välja midagi muusika ja tuulemängu vahepealset. Ehk mitte-muusika?

Publik. Esiplaanil Esa Hirvonen ja Doris Kareva

Publik. Esiplaanil Esa Hirvonen ja Doris Kareva

Kokkuvõttes mõjuski Hullunud Tartu sõna tühistavana. Beier, Kareva, Maran jt võitlesid muidugi vastu. Ja hästi võitlesid. Kirjanduse Maja vinoteegis toimunud järelpeol lepitas kaks poolt Valdur Mikita napp esinemine. Üldse, kui miskit festivalile soovida, siis rohkem valdurmikitalikkust.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kas sa nahhi, almanahhi võtsid?
11 min

Kas sa nahhi, almanahhi võtsid?

Noor kirjandus koguneb ajakirja toimetuses, kirjanike maja pööningul, Pirita metsas, teeb riigi rahaga punki või laenab raha sõpradelt ja teeb ikkagi. Aga lugejaid võiks siiski rohkem olla. Järgnevalt mõni sõna kõige värskematest noorte kirjanduse kogumikest.
Piisavalt toores veel. Intervjuu Aliis Aalmanniga

Piisavalt toores veel. Intervjuu Aliis Aalmanniga

Saavutamisest ja põrumisest, lindudest ja taimedest, päevakajalisest ja arhailisest, lendamisest ja langemisest. Ja natuke sellestki, kuidas ennast kirjanduse sisse ära peita ja mida tulevik toob.
Raamaturiiul: Kaisa Lingu raamatukogu nagu keha
9 min

Raamaturiiul: Kaisa Lingu raamatukogu nagu keha

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja…
Müürileht