„Paradiis: Usk”. („Paradies: Glaube” 2012, Austria, Saksamaa, Prantsusmaa, Ulrich Seidl Film). Režissöör ja produtsent Ulrich Seidl, stsenaarium Ulrich Seidl ja Veronika Franz, operaatorid Wolfgang Thaler ja Ed Lachman, montaaž Christof Schertenleib, osades Maria Hofstätter, Nabil Saleh, Natalya Baranova jt. 115 min.
Michael Haneke ja Ulrich Seidl – Austria kaks kurja geeniust, mõlemad tuntud oma häiriva stiili, minimalistlikkuse ja psühholoogilise terrori poolest. Siiski ei tohiks kahte režisööri liialt samastada. Koorekiht on küll sarnane, kuid tuum erinev. Kui Haneke on kunstnikuna psühholoog, kes uurib ja asetab oma tegelasi äärmuslikesse olukordadesse, lastes nende vaimul orgaaniliselt areneda või haigestuda (sarnaselt laborirottidele), siis Seidli jaoks on vaimne vägivald vaid vahend, mille abil ta jutustab oma allegoorilist pajatust.
Paradiisi triloogia teine jagu jätkab esimeses osas esitatud problemaatikaga, tuues sisse uue tüliõuna – usu. Läbi musta huumori prisma käsitleb Seidl siingi Euroopa neokolonialismi, usufanatismi ja isegi armastust, pilgates vägagi teravalt siinset „paradiisi”.
Kõige vastuolulisem on muidugi filmi abielupaar, Nabil ja Anna Maria. Padu-usklik katoliiklane Anna väntsutab vaest Jumalaema, vedades teda korterist korterini, silmakirjalikult inimesi lihaliku himu ja muude pattude eest hoiatades. Anna justkui poodleks, et osta endale koht taevases paradiisis, millele Seidl vihjab kavalalt, paigutades ostukäru ühte koridori nurka. Naise palved mõjuvad masinlikena, kui ta taimeri lauale paneb, et end piitsaga tehtud pattude eest karistada. Irooniliselt ei suuda ta invaliidist Nabili eest hoolt kanda, kuigi töötab õena. Esmapilgul jätab Nabil olulisemalt sümpaatsema mulje kui tema abikaasa. See-eest marsib ta julgelt sisse Anna koju, lootes, et see teda kohe poputama ja armastama hakkab.
Mõistetavad oleksid Nabili etteheited, vaadates tekkinud riidu Euroopas immigratsioonist tekkinud kriisile näpuga näidates. Nabil kehastab „abitut” ja toetustel vedelevat araablast, Anna Maria eurooplast, kes võtab ta küll enda hoole alla, kuid pidevalt joonlauaga vastu sõrmi lajatab. Samal ajal võib võitlust jälgida ka religioonidevahelise kokkupõrkena.
Seidli kujutlus eurooplasest tuletab meelde Lucian Freudi maale ja jälk orgia keset parki meenutab stseene Boschi ja Brueghel vanema meistritöödelt, kus mingi asja kallal jändavad inimhulgad moodustavad kohmakaid ja ebasümmeetrilisi kobaraid. Sellal kui eelnimetatud flaami kunstnikud oma töid maalisid, kannatas Euroopa teatavasti protestantismilainete, katkude ja ebausu all.
Linateose olustik areneb ühes süžeega – päikesepaistest tormini; tunnelist filmitud kõuekärgatused võimendnuvad tänu sealsele akustikale. Triloogia esimese filmi vesivõimlemis-, tantsu- ja laulustseenid on asendunud Anna Maria poolt esitatud mannetute kiidulauludega. Seidli täiuseni läbikomponeeritud kaadrid on täis huvitavaid detaile: klaasruudud, mis näevad välja kui värvi kaotanud vitraažid kirikutest, termomeetrid seintel soojuse mõõtmiseks ja tühjad joogiklaasid. Oma vallutuste jälgimiseks on Anna keldris toimuvatele katoliiklaste eesrinde koosolekutele isegi linnakaart seinale riputatud.
„Paradiis: Usk” pole küll ehk nii šokeeriv kui triloogia esimene film, aga sellegipoolest täis Seidli pikantset huumorit ja meeldejäävaid hetki.
Vaata Katusekino kavalehte siit.
