Ma armastan Tallinna. Miks? Ilmselt seepärast, et vaatamata oma suhtelisele väiksusele suudab linn pakkuda väga erinevat: keskaegsest müürist mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel on kultuurivabrik, rand ja sadam; teises suunas liikudes Pirita promenaad või Nõmme metsad, miks mitte ka Lasnamäe tühermaad. Tallinnal on mitu nägu ja piirkondlikult tegutsevad vabaühendused aitavad neid esile tuua.
Asumiselts – kohaliku demokraatia parim näide
On olemas terve rida küsimusi, milles asumiseltsid soovivad kaasa rääkida – linnaplaneeringutest kuni linnaeelarve vahendite jaotamiseni välja. Paraku jätab linnajuhtide valmidus vabaühendustega koostööd teha kõvasti soovida. Linnaeelarvest toetatakse pidevalt Keskerakonnale lojaalseid ühendusi ning igas kodanikuaktiivsuse ilmingus nähakse ohtu endale.
Sellest tingituna tekkis vajadus üle 14 Tallinnas tegutseva asumiseltsi koostöö tõhustamise järele, mida viimegi nüüd Linnaidee ühisalgatuse näol Linnalabori eestvedamisel ellu. Algatuse raames tõstame linlaste pädevust kohaliku elu küsimustes ja seltside suutlikkust piirkondade arendamisel ning üritame leppida linnavõimuga kokku uue koostöö põhimõtetes.
Piirkonnaselts ei ole Eesti oma leiutis. Kohalikul tasandil teineteise abistamine seevastu on eksisteerinud Eestis sajandeid ja juurdunud nüüdseks meie mentaliteeti. Viimaste aastate selge trend on ka vabatahtlikus korras kodukandi paremaks muutmine. Vahet pole, kas hooldatakse koos naabritega elamutevahelist teelõiku või koristatakse kesklinna lähedal paiknevast isetekkelisest rannast prügi.
Selles, et soovime rohkem otsustusõigust kohalikule tasandile taandada, pole samuti midagi uut – kohalike nõukogude (local council) traditsioon Londonis on kehtinud aastakümneid ja elanikud paistavad olevat väga rahul isegi sellega, et kahes kõrvuti paiknevas linnaosas (borough) võib korjata erinevaid makse. Tallinnas on kasutusel halduskogude süsteem, mis püüaks justkui Londonis toimivat mudelit kopeerida, kuid on oma olemuselt mõttetu, kuna elanikud ei saa oma esindajaid valida ning kõiki olulisemaid otsuseid langetab niikuinii linnapea üksi.
Piirkonnaseltside tüüpi ühendused võivad olla tõhusaks tööriistaks vähem kindlustatud rühmade ühiskonda integreerimisel, mille heaks näiteks on Berliini „Lõimunud linna” (Soziale Stadt) programm. Ka see arusaam, justkui oleks seltsikultuur omane üksnes miljööpiirkondadele, ei pea paika, kuna naaberpealinnas Helsingis täheldati seltside arvu kasvu just 1950.–1970. aastatel, mil linn jõuliselt laienes. Neid ja teisi mõtteid jagasid Tallinna linnaaktivistidega külalised kahest mainitud pealinnast Linnaidee seminari raames (1).
Koostöö linnaga – täna ja homme
Muidugi on selline olukord, nagu eespool mainitud linnades, võimalik ainult juhul, kui linnavõim on sellest ise huvitatud. Meil aga üritatakse tõrjuda elanikke isegi oluliste strateegiliste dokumentide kavandamisest. Näiteks kevadel alustas Tallinn positiivse programmi laialdase reklaamiga, mille raames paluti elanikel oma arvamusi suurtesse kastidesse panna. Kahjuks sinna need valdavalt jäidki, kuna samal ajal võeti linnavolikogus vastu (menetleti on selle jaoks liiga kõva sõna – paari tunni sees toimus ju suisa kaks lugemist) Tallinna arengukava aastateks 2014–2020, mis on aluseks linnaeelarve koostamisele.
Aprillis linnavalitsusele saadetud seltside ühispöördumise peale saime vastuse stiilis „kaasame kõiki, esitage ettepanekuid ja olge tublid”. Paraku välistatakse sisulist koostööd ka siis, kui aktiivsete kodanike eesmärgiks pole võimu kukutamine, vaid kõigest arupärimine meid kõiki puudutava dokumendi kohta (2).
Linnavalitsuse taoline käitumine on andnud Linnalaborile ajendi uue fookuse otsimiseks – praegu töötame koos teiste vabaühendustega Tallinna kaasamise hea tava väljaarendamise kallal. Uus dokument saaks uueks aluseks linnavõimu ja kolmanda sektori organisatsioonide koostööle, mis loob võrdseid tingimusi kõigile, mitte ei soosi üksnes linnapea erakonnakaaslaste juhitud mittetulundusühinguid. Riiklik kaasamise hea tava on 2005. aastal vastu võetud dokument, mis kehtib riigi tasandil ning paneb paika esimese ja kolmanda sektori vahelise koostöö põhimõtteid.
Samas on Eestis selles vallas ka positiivseid arenguid märgata. Mitmes omavalitsuses, sh Tartus, alustatakse osaluseelarve printsiibi rakendamisega, s.o mittetulundusühingute vahel vahendite jaotamisega teatud summa ulatuses nende endi osalusel. Paljud MTÜd tegutsevad ka avalike teenuste pakkujatena, kui linn teenust sisse ostab (3).
Uus aeg toob kaasa uusi vabaühenduste toimimispõhimõtteid ning eeldab kohalikult omavalitsuselt uudset lähenemist. Usume, et valmivat valdkonnaülest kokkulepet saab rakendada edukalt ka väljaspool Tallinna.
Kui olete selle loo lõppu jõudnud ning küsite, mida saab teha kodanik, kelle kodupaigas polegi seltsi, siis vastus on lihtne: asutage oma selts! Kui teil on aga endiselt küsimusi, kuidas see kõik käib, siis tasub tulla end septembris-oktoobris Linnaidee õueüritustele kurssi viima.
Fakte
Linnaidee algatus keskendub Tallinna asumiseltside ja linnavalitsuse koostöö parandamisele, tehes seda avalike linnaeluseminaride, asumiseltsidele mõeldud töötubade ning uue koostöömudeli loomise kaudu.
Algatust veab Linnalabor ja selles osaleb üle kümne aktiivse Tallinna asumiseltsi.
Linnaideed rahastab EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi vahendusel.
Vaata lähemalt Linnaidee kodulehelt või Facebookist.
(1) Uuri lähemalt Sirbist, 06.06.2013. (2) Loe lähemalt Teele Pehki ja Peeter Vihma artiklist „Tallinna positiivne programm – suitsukate ülelinnalisele arengukavale?”, ERRi uudised, 13.06.2013. (3) Ajakiri Hea Kodanik, 3/2011, ngo.ee/heakodanik
