„Yves Saint Laurent” (2014, Prantsusmaa). Režissöör Jalil Lespert, osades Pierre Niney, Guillaume Gallienne, Charlotte Le Bon jt. 106 min.
„Yves Saint Laurent” on portree maailma ühest tunnustatumast disainerist, tema traagilisest elust ning kujunemisloost. Samas on see ka väga mitmes mõttes romantiline film. Ühelt poolt räägitakse kahe inimese vahelisest suhtest, mida varjutavad liigne kirglikkus, inimlikud nõrkused ja tunded teiste inimeste vastu. Teisalt on see aga ka lugu armastusest moe ja disaini vastu.
Yves Saint Laurent on alles 21-aastane, kui saab Diori moemaja peadisaineriks. Tol ajal on ta veel väga kogenematu, tagasihoidlik ja kohati lausa koolipoisilikult uje. Samal perioodil tuleb tema ellu Pierre Bergé – prantsuse ettevõtja ja kunstitegelane, kellest saab Yves’i kallim ja äripartner. Antud film ongi vaadeldav nende loona või ka Yves’i loona läbi Pierre Bergé silmade. Mõlemal puhul on Pierre Bergél mängida määrava tähtsusega roll. Ta on stabiilne, ratsionaalne ja kindlameelne – täielik vastand Yves’ile, kes aasta aastalt hakkab üha enam sarnanema piinatud geeniusele. Tema tagasihoidlikkusest jääb järele viisakus, alalhoidlikkuse asemel tõusevad esile viha- ja paanikahood ning kirglikust armastusest Pierre’i vastu säilivad vaid elu lõpuni kestev sümpaatia ja tänutunne. Siinkohal tuleb ka mängu konflikt filmi ja reaalsuse vahel, sest kuigi kinolinal jäetakse mulje, justkui jääks Pierre ja Yves elu lõpuni kokku, otsustas paar 70ndate keskel siiski lahku minna.
Vaatamata sellele, mis toimub aga Yves’i eraelus või maailmas väljaspool teda, jääb mood mehe pidepunktiks elu lõpuni. Looming on see, millest ta toitub. Sellele vaatamata on võimatu öelda, kumba vajas Yves rohkem: kas Pierre’i, kes hoidis teda vee peal, või moeloomingut, mis tegi temast selle, kes ta oli. Võib ehk oletada, et vähemalt vaimsel tasandil olnuks ta kadunud nii ilma loomingu kui ka ilma Pierre Bergéta. Yves’is peitus küll palju geniaalsust, innovaatilisust ja soovi disainida, kuid maailm, mis asus väljaspool ateljeed, jäi tema õrna kunstnikuhinge jaoks liialt kiusatuslikuks ja ohtlikuks. Pierre’i stabiilsus ja ratsionaalsus suutsid teda aga mingilgi määral ohjeldada ja seeläbi ka moemaailma tippu tõsta.
Just pidepunktidele toetudes oli Yves’i elu kujutatud ka antud linateoses. Nii viisid kaadrid vaataja ajalooliselt autentsete moekollektsioonide juurde, sealt edasi Yves’i ja Pierre’i suhtesse ning sealt omakorda baaridesse, reisidele ja kirehoogudesse. Nõndasama toimusid sündmused romantilises ja kohati isegi idealiseeritud võtmes. See, mida võis ette aimata, juhtus, ja see, mida ei olnud ette aimata, jäi juhtumata. Ja kuigi tegu on eluloolise draamaga ning Yves’i elu oli kujutatud paljuski nii nagu see oli, toimus see kõik ilma üllatuste ja ootamatusteta, mis tähendab, et isegi ilma ajaloolist tausta teadmata võinuks aimata, kuhu film oma süžeega jõuab. Küllaltki ettearvatavale ja klassikalisi žanrireegleid järgivale ülesehitusele vaatamata oli film visuaalselt väga ilus. Omamoodi ilu peitus kaadreis isegi siis, kui tegelased olid viidud mentaalse nõrkuse või vihahoo viimase piirini. Traditsioonilises võtmes oli lahendatud ka filmi muusikaline pool. Taustaks mängivad klassikalised ooperipalad toetasid meeleolusid, kuid ei kutsunud kordagi esile üllatusefekti. Puudused heliribal ei varjutanud aga teose üleüldist esteetilist kaunidust ja glamuursust.
Kaunidus ei peitunud aga vaid kaadrite ülesvõtetes, vaid ka kujutatud elus endas. Vaatamata kohatisele klišeelikkusele, tulid filmis esile dilemmad, mis ei ole omased vaid loo nimitegelastele. See on film armastusest, eneseleidmisest ja inimeste erinevusest. Eelkõige on see aga film kirest – kirest elu enda vastu.
Film linastub kinodes Artis, Tartu Elektriteater ning Forum Cinemas kinodes Tartus, Tallinnas ja Narvas.
