Kalamehemütsid, kanep ja tütar ‒ need on 27-aastase California räppari Schoolboy Q jaoks kõige olulisemad asjad.
Nagu ta ühes intervjuus väitis, siis raha ta millegi rohkema peale ei kuluta. Mütse on tal üle 300 ja tütar Joy, kes ka albumil kaasa laliseb, on nelja-aastane. Loos „Prescription/Oxymoron”, kus Schoolboy oma ravimilembusest räägib, äratab Joy isa ühest hägusest episoodist. Albumil teevad kaasa ka kaks endist gängstaräpparit ‒ Kurupt, kes kuulub grupeeringusse Tha Dogg Pound, ning Wu-Tang Clani esindav Raekwon. Q ise on rääkinud, et ta vajas albumile üht Wu-Tangi liiget ja sattus siis liftis kogemata Raekwoniga kokku. Gängsteritest veel nii palju, et loos „Gangsta” meenutab mees ka ise oma narkodiileriminevikku, kuigi ta elab nüüd rahulikku ja seaduskuulekat elu. Mentaliteet siiski jääb ja see ei pea ilmtingimata kellegi mahalaskmises väljenduma. Võib ka nii olla, et sa ei luba endale lihtsalt pähe istuda. Väiksena võttis vanaema relvast kuulid välja ja andis püssi noorele Q-le mängida. Vana koer uusi trikke ei õpi. Samas on mängimine üks asi ‒ Schoolboy on pigem ladna kutt kui mõrvar. Ei saa midagi parata, kui oled kasvanud kahtlase elustikuga rajoonis ja alles viis minutit kõigest halvast eemal elanud. Asi seegi.
Kanep ja naised on mõttekamad. Seda ilmestab näiteks hittlugu „Man of the Year” (mis sämplib Chromaticsi lugu „Cherry”). Lahe on see, et kutt austab oma tänavaminevikku ja kinnitab samas enda praegust staari rolli. Nende kahe teema vaheline pingpong „Oxymoroni” temaatikas ja lüürikas domineeribki. „Hoover Street”, kus Q narkarist onu enne oma järelevaataja juurde minemist raha lunib, meenutab Danny Browni lugu „Torture”. Produktsioonist ka veidi, nimelt loo „Los Awesome” (koos Jay Rockiga) produs hetke kuulsaim kaabumees Pharrell. Wruum wruum, drive-by taustamuss, ülekompresseeritud süntide ja distorditud bassiga träkk. „Oxymoron” hiilgab kohati väga enesekindlalt, võtab tuure maha, filosofeerib, teeb kanepit, on gängsta!
