Emmi Itäranta esikromaan „Vesi mäletab” („Teemestarin kirja”, 2012) viib lugeja kliimasoojenemise järgsesse tulevikumaailma, kus valitseb puhta vee defitsiit ning igapäevaelu möödub sõjaväe range kontrolli all. Moodsad tehnoloogiasaavutused kuhjuvad prügilademetena plastikarjääris (lk 21), energiat saadakse päikeselt ning valgust geenmutatsioonidega tulikärbestelt. Õiget jääd ja lund võib vaid ette kujutada.
Emmi Itäranta
„Vesi mäletab”
Tõlkinud Kadri Jaanits
Koolibri, 2014
213 lk
Raamatu tegevus toimub ühes Skandinaavia Liidu (praegune Soome) külakeses, kus paikneb üks iseäralik maja, mille aias kasvavad tavapäratult haljendavad teepõõsad. See maja kuulub teemeistrite perekonnale, kes on viljelenud juba sajandeid teetseremooniate peent kunsti. Aegade algusest peale on nad varjanud saladust – tundra koobastes paiknevat puhta vee allikat. Teemeistrite liini viimane esindaja, noor tütarlaps Noria, on esimene veevalvur, kes otsustab allika asukohta enam mitte peita.
Itäranta näitab oma romaanis, mil viisil noor inimene tuleb toime suure vastutuskoormaga, milliseid otsuseid ta kriisisituatsioonis vastu võtab, kuidas ta pingelises olukorras inimlikkust säilitab ning oma tõekspidamisi ei kaota. Noria on kompleksne karakter, kelles on nooruse uudishimu ja julgus ühendatud teemeistrile omase traditsioonide austamise ja vaoshoitusega. Autori viimistletud keelekasutus ning kujundite leidlikkus annavad ilmekalt edasi peategelase mõttekäike ning romaani üldist sõnumit.
Teose peaidee on lisaks keerulises olukorras inimlikkuse säilitamise võimalikkusele näidata, mis juhtub siis, kui inimesed käituvad hoolimatult oma elukeskkonnaga. Ületootmine- ja tarbimine ning looduse reostamine võivad viia meid Itäranta kujutatud tulevikuühiskonda, kus puhast toitu, joogivett ja õhku on vajaka või pole üldse ning igapäevaelu tuleb korraldada range ja julma kontrolli all. Külg külje kõrval ei elata mitte ainult inimeste, vaid ka lagunematu ning kasutu prügiga.
Emmi Itäranta debüütromaan on hoiatuslugu meile kõigile. Olenemata õpetlikust noodist ei ole aga tegemist targutava või igava teosega – igal leheküljel on tunda vaikselt ligihiilivat pinget, mis paneb tegelastele kaasa elama. Tabavalt kirjeldatud endis(praegus)maailma esemed, Põhjamaade järelejäänud loodus, põletav kuivus ning peategelase pingutus ette kujutada seda päris õiget külmatunnet on vaid mõned seigad, mis muudavad raamatu „Vesi mäletab” meeldejäävaks lugemiselamuseks.
