Carolina Pihelgase võluv ja verivärske luulekogu „Kiri kodust” ei kutsu mitte ainult lugema ning mõtlema, vaid kaevub suisa kuhugi väga sügavale kõhuõõnde. Eks pealkirigi juba räägib iseenda eest – kodu, midagi, mis meile kõigile vähemal või rohkemal määral oluline on. Teadvustatult või teadvustamata otsime ikka oma kohta ka siis, kui see näiliselt või päriselt leitud.
Carolina Pihelgas
„Kiri kodust”
Eesti Keele Sihtasutus, 2014
74 lk
Pihelgase luuletused on jagatud nelja suuremasse kategooriasse. Esmapilgul võib olla isegi raske aimata või aru saada, milliste parameetrite järgi valik tehti. Teemadesse on tekste keeruline jaotada ning alguses ei tundu ülesehitus sugugi loogiline olevat. Aina lõpu poole jõudes tabab aga lugejat äratundmisrõõm – eks see ole meie kõigi, eestlaste arenemislugu läbi sooja, külma ja ähmase nelja aastaaja. Pihelgas põimib omavahel lihtsaid, ent puudutavaid loodusdetaile, mis luulekogus korduvad ning kõnetavad. Lumi, mis ühteaegu lohutab ja ahistab, kõlab luuletustes ikka ja jälle. On külm ning raske, kuid ilma ei oskaks vast üldsegi olla?
/-–|||/ Võtan kõike siiski
südamerahuga, nagu talve lõppugi.
Sündisin talvel ja sestsaadik
igatsen lund. (lk 44)
Kindlasti mängib olulist rolli oskuslik keelekasutus, mis voolab ja kõnetab ning ei küsi lugejalt erilist pingutust tekstist aru saamiseks – keel on kerge ja täpne. Pihelgas peidab teksti sisse mängulisust ning filosoofilisust – sõnad hakkavad lugeja meeltes mängima alles hiljem, siis, kui raamatut on juba mitmeid kordi avatud ja suletud. Ka keelesõpradele on luulekogu täielik lingvistiline paradiis, sest miski ei puudu, ei ole üleliigne ega traditsioonilises mõttes vigane. Mõnes mõttes ehk tekibki teatav vastuolu või õigemini öeldes kontrast – sisuline eneseotsing selge puhta keele kaudu. See ongi selle luulekogu kõige suurem võlu.
Terve elu õpitakse: kuidas inimestega
koos olla, kuidas olla üksinda. Terve
elu õpitakse ennast. /-–|||/ (lk 70)
Iseenda ja oma paiga otsimine, mälestustest toitumine, hetke ning tunde talletamine oleksid vast põhilised märksõnad iseloomustamaks Pihelgase luulekogu „Kiri kodust”. Kõik on nii kaugel, samas just siin ja praegu. Nii elavana kui ka surnuna, miski ei muutu, on püsiv, ent lohutav, siiski hea:
/-–|||/ Elu
on asjade seis, surm on asjade
seis. Varakevadel, kui hingeõhk
enam ei külmugi, on sügis sama
lähedal kui kevad, see on seesama
tabamatu rõõm. /-–|||/ (lk 32)
