Plaadiarvustus: Prurient – Cocaine Death (Hospital Productions, 2014)

Esmakordselt ilmus „Cocaine Death” 2008. aastal kogumikplaadina, koosnedes varasemalt kolmel kassetil välja antud lugudest. Väidetavalt leidis Fernow selle jaoks inspiratsiooni „pahelise ööelu glamuurist ja hävituslikust olemusest”. Kergena seda muusikat võtta ei saa. Enamik sellest on päris ebameeldiv, kuid samal ajal silmapaistvalt jõuline.

Alates 1998. aastast, mil Dominick Fernow muusikat hakkas tegema, on ta olnud vastutav mõnesaja albumi väljalaske eest. Umbes tosina alias’e hulgast on Prurient kõige pikaealisem (teiste seas võib kohata ka selliseid nimesid nagu Nuclear Pig Shit, Tortured Hooker ja Christmas Trees).

Tema diskograafia koosneb rohkem kui sajast vinüüli, CD-Ri või kasseti kujul avaldatud helikandjast, sisaldades kõige ehedamat müramuusikat, mis kunagi toodetud. Väljaspool noise’i kogukonda on Fernow pälvinud tähelepanu oma teknosuunitlusega projektiga Vatican Shadow (viimane on tegutsenud hiljuti selliste trendikate leibelite all nagu Blackest Ever Black ja Modern Love). Siiski leiab ameeriklase parima materjali, hakates läbi lappama just Prurienti kataloogi.

Esmakordselt ilmus „Cocaine Death” 2008. aastal kogumikplaadina, koosnedes varasemalt kolmel kassetil välja antud lugudest. Väidetavalt leidis Fernow selle jaoks inspiratsiooni „pahelise ööelu glamuurist ja hävituslikust olemusest”. Nüüd on see muusika esimest korda vinüülile pressitud ning artisti enda leibeli Hospital Productions kaudu uuesti välja antud. Neile, kes mehe loominguga kursis pole, on antud album ideaalseks sissejuhatuseks Prurienti saundi. Laialdaselt üheks Fernow’ karjääri seni parimaks peetud kauamängiv sisaldab mitmeid kaasaegsele müramuusikale omaseid tundemärke ‒ kõrvulõhestavaid helisid, karmi tagasisidet ja šokeerivaid vokaale, mis on seotud kokku stoilise kujunduse ja selliste pealkirjadega nagu „Dog of Addiction”, „Historically, Women Use Poison to Kill” ja „Postscript (Coke Cunts)”.

Kergena seda muusikat võtta ei saa. Enamik sellest on päris ebameeldiv, kuid samal ajal silmapaistvalt jõuline. Fernow on öelnud, et tema eesmärk muusikuna on panna kuulajat midagi tundma, „isegi kui need tunded on negatiivsed või ebamugavad”. Selles osas „Cocaine Death” kahtlemata võidutseb. Kõigi nende häirivate karjete keskel istub puhas emotsioon, eksisteerides veidral kombel kõrvuti süntesaatorite ning tugevalt töödeldud sämplite loodud karmi segadusega. Paljude jaoks pole selle albumi läbinärimine lihtne, kuid avatud meelele tõotab selle juurde jäämine tõelist võitu.

https://www.youtube.com/watch?v=F-kIMhSD5r8

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: CASisDEAD – The Number 23 (imreallydead, 2013)

Plaadiarvustus: CASisDEAD – The Number 23 (imreallydead, 2013)

Ta kannab maski ning räpib narkootikumidest, relvadest ja nekrofiiliast (tehes seda ühtmoodi hästi nii sündist tihke 140 BPMi kui tolmuse hiphopi-loopi peale).
Plaadiarvustus: Have a Nice Life – The Unnatural World (Enemies List Home Recordings / Flenser Records, 2014)

Plaadiarvustus: Have a Nice Life – The Unnatural World (Enemies List Home Recordings / Flenser Records, 2014)

Hea uudis kõigile, kellele meeldib püherdada nooruse depressioonis: HANL on tagasi ja nende hingepurustav muusika on endiselt võrratu.
Plaadiarvustus: Metsatöll – Karjajuht (Spinefarm Records, 2014)

Plaadiarvustus: Metsatöll – Karjajuht (Spinefarm Records, 2014)

Metsatöll on ammugi piisavalt suur fenomen, et neid ei saa ega tohigi ignoreerida, vaatamata sellele, mida mõni kultuurihuviline folk-metal’i lõbusast žanrist tegelikult arvata võib.
Müürileht