„Say Yes to Love” on mõeldud olema vastuoluline ja ärritama igal võimalikul moel, alustades bändi nimest, mille Google’i otsingusse trükkimisel saab näha hulgaliselt piibreid (tähenduses, mille Kurt Vonnegut sellele sõnale andis), ja lõpetades erinevate obskuursete legendidega, mis seda bändi ümbritsevad ja mis tihtilugu tõeseks osutuvad. Kõik see kuulub aga Perfect Pussy muusika juurde ja omab tähendust.
Esmakordselt kohtuvad bändi liikmed 2012. aastal, kui režissöör Scott Coffey palub tulevasel Perfect Pussy vokalistil Meredith Gravesil panna kokku pseudobänd, mis näitleks filmis „Adult World”. Peale seda juhtub aga nii, et too pseudobänd hakkab päriselt muusikat tegema, nende demo kannab pealkirja „I Have Lost All Desire For Feeling” ja debüütalbumiks saab käesolev „Say Yes to Love”.
Žanriliselt on bänd paigutatud kategooriasse noise-punk ja noise kirjeldab koosluse viljeletavat muusikat edukalt. Albumi kaheteistkümnest loost neli on live-salvestused ning tähelepanuväärne on see, et kõlaliselt suurt vahet stuudios lindistatud lugudega polegi. Meredith Gravesi vokaal kõlab pungilt, on ihast laetud ja vihane ning selle võrra ka haavatav.
Albumi vähem kui kolmekümne minuti jooksul enamikku sõnadest muusikast ei erista, kuid need mõned kuuldavad fraasid kannavad selle võrra tugevamalt edasi albumi keskset sõnumit. Mulle tundub, et Graves laulab frustratsioonist, mis kaasneb 20ndate eluaastatega, mil inimeselt oma tuleviku kohta juba mingit visiooni oodatakse. Probleem seisneb selles, kui see puudub või kui kõiki ettekirjutatud nägemusi tajutakse kui tähendusetuid. Graves eitab ettekirjutusi, ta tahab midagi muud.
Kuigi ümbritsetud obskuursustega, võib see album olla lohutuseks ning samas paistab sellest ka väga eredat valgust. „Say Yes to Love” lõppeb katarsisega, mil Graves laulab: „I am full of light, I am filled with joy.” Kui üldine trend muusikas on elektrooniline RnB ja modernne tantsumuusika, siis vaheldusena kõlab see plaat värskena ja, mis veel olulisem, vitaalselt.
