„Kus küll see indie on,” küsis Mart Niineste nädalapäevad tagasi Eesti Päevalehes ilmunud ning Indiefesti programmi kommenteerinud arvamusloos. Samalaadse küsimuse tõstatas ta ka festivali raames toimunud vestlusringis, mis spekuleeris indie-muusikatööstuse olemuse üle: „Miks ei astu üritusel üles näiteks Badass Yuki või Junk Riot?”.

Jah, või siis sellise higise andmisega bänd nagu St. Cheatersburg või senimaani eesti muusikaskeene tumedates tagatubades tegutsev Holy Motors. Tartu kihama pannud ning muheda atmosfääriga kulgenud festival pani ka mind paljusid artiste kuulates pisut õlgu kehitama. Oli küll 10-pealisi bände, tohutult erinevaid instrumente, suurepärast häälematerjali ja tegutsemisindu, aga liialt palju sissetallatud folgi ja poproki radadel kakerdamist ning mitte eriti palju artiste, keda kodus hiljem uuesti kuulata viitsiks. Live-energia või huvitava saundiga jäid sellegipoolest silma leedukate Ba. ja ikka eesti omad nimed ehk Cash Tomi, Galvanic Elephants ning kõige suurema üllatusena Lexsoul Dancemachine, kelle kohal minu jaoks enne kontserti haibi-skepsis hõljus, aga tundub, et linnalegend nende kogu saali tantsima panevatest esinemistest vastas seekord tõele.

Kõiki bände muidugi näha ei õnnestunud ja sellepärast ei tahaks nii väga üldistada. Korraldajanoored olid ikkagi suure töö ära teinud – nii mitmete välismaiste nimede festivalile vedamine on tänuväärne töö, pealegi on tegemist alles teist korda toimuva üritusega. Järgmiselt aastalt ootaks aga pisut rohkem tolmustes keldrites, sassis magamistubades ja produtsentide poolt lihvimata jäänud bändiridades tuhnimist, kus kindlasti rohkelt avastamisruumi on.

Fotod: Patrik Tamm