Andrei Ivanovi kõige uuemat romaani „Harbini ööliblikad” saab lugeda mitmeti. Seda võib käsitleda kui soliidset ja igati põhjalikku katset kirjutada ajalooromaan vene rahvusvähemusest Eestis. Neist, kes põgenesid siia enamlaste Venemaalt ning olid sunnitud kohanema võõral maal ja võõrastes oludes.
Andrei Ivanov
„Harbini ööliblikad”
Tõlkinud Veronika Einberg
Varrak, 2013
Neist, kes põgenesid siia enamlaste Venemaalt ning olid sunnitud kohanema võõral maal ja võõrastes oludes. Detailselt analüüsides võib imestada, kui mitmekesiselt ja reljeefselt on autor suutnud tabada 1920.–1940. aastate modernistliku kultuuri maiku selle pöörases, dünaamilises arengus. Hõbeajastu kultuurikuma peegeldab „Ööliblikate” tegelaste saatusi väga ilmekal ja sürreaalsel viisil: loomingulised enesekahtlused, ammendamatud poliitilised või filosoofilised vaidlused, vandenõuseltsid, kokaiini tarbimine, huvi spiritismi vastu, elu argitraagika koos rahapuuduse, vaesuse, haiguste ja eks ka hullumeelsusega. Kõik see moodustab väga tiheda poeetiliste detailide võrgu, millest võib leida soovi korral ka ohtralt erinevaid ajaloolisi sündmusi või nimesid.
Mõni tulevane uurija võiks kirjutada põneva käsitluse ka ühe või teise romaanitegelase ajalooliste prototüüpide kohta. Seda enam, et 20. sajandi esipoole eestivene kultuurielu teatakse meil halvasti ja paljud omapärased, otsekui mõne avantüürromaani lehekülgedelt välja tulnud nimed on meile suuremal määral teadmata (ehk Igor Severjanin või Boris Vilde välja arvata). Teine võimalus on lihtsalt rõõmustada, et on ilmunud põhjalik ja küps teos, mis annab eesti ning baltisaksa ajalookäsitluse kõrvale ka vene vaatevinkli teatud ajale ja oludele. Tegevustiku seisukohast toimub ju romaanis päris palju: siin-seal toimetavad usinad eri hoiakutega tegelased, levitavad oma seisukohti, vaidlevad, joovad, kirjutavad luulet, sekka kibedaid emigrantide kirjakesi, asutavad seltse, tegelevad salakaubanduse, spiritismiga või sukelduvad pimesi tärkava fašismiideoloogia rüppe.
Nendes tingimustes ei tunne Ivanov mingit vajadust rahvusliku paatose või nostalgia järele. Otse vastupidi, paljud portreed on lausa satiirilised, näiteks kujutatakse romaani alguses paadunud monarhistist sulesepa banaalset isamaameelset näidendit. Skepsis ja võõristustunne on omased ka romaani peategelasele, kunstnik-fotograaf Boriss Rebrovile, kes osaleb küll Tallinna ja Tartu vene kultuurielus, suhtleb väga omapäraste tegelastega, kuid viibib kas oma isikliku peretragöödia või loomingulise romantilise eraldatuse tõttu alati ikkagi omapead. Sellegipoolest ei lasku Ivanov pelgalt kõndivate karikatuuride joonistamise tasemele. Tema tegelastel, olgu nad mõnikord kujutatud eemaletõukavalt, teinekord kibedusega pooleks naljakalt, on alati oma valu. See valu on kas isiklik saatus või pidev vältimatu arutlus elu mõttest, eesmärgist, suunast. Taoline temaatika ei ole kindlasti Ivanovi loomingus uus, kuid kõnealuses romaanis on see väga viljakalt juurdunud, mahlakas ning sümboolse miljööga. Keelatud meenutused oma kunagisest elust Peterburis, sõda, haigus, Tallinna ja Tartu tänavate ning asukate kummituslikud kirjeldused osutuvad romaani üheks parimaks osaks. Eesti jääb paljudele tegelastele võõraks, siinne kultuuripärimus ei ole nende jaoks elu lahutamatu osa, vaid pigem kõrvalkülaline, kellega peab saatuse sunnil leppima. Eesti temaatika jääb seega tagaplaanile, kuigi sellele alati viidatakse.
Kui rääkida eestlaste kujutamisest romaanis, siis seal leidub omataolisi eesrindlikke kõrvaltegelasi, kes on seotud uue, kuid võõra elu progressiga ning tegutsevad nendes valdkondades, mis jäävad vene pagulastele suletuteks (kas või keelebarjääri tõttu). Õigupoolest võib isegi öelda, et eestlased kui eduühiskond moodustavad teose tegelastele teatud kontrastse tausta. Siiski ei kujutata eestlasi enamasti üldse negatiivselt: nad oskavad vene keelt, mõni neist, nagu Rebrovi sõber ajakirjanik Ristimägi, üritab isegi tegelasi aidata ja proovib avaldada nende töid eesti ajakirjanduses. Veelgi enam, kui on oodata enamlaste tulekut, jagavad Rebrov, endine tsaariaegne kindral ja nüüd lihtsalt autojuht, ning kaks eestlast üht ajaloolist saatust: nad põgenevad. Paradoksaalsel kombel just põgenemine, pagulus teeb nende eri rahvuste ning seisuste esindajate läbisaamise palju inimlikumaks, isegi südamlikumaks, kui see oli varem.
Emigrandid, keda Ivanovi teoses kohtame, on enamasti kapseldunud, valinud passiivse eskapismi tee. On ka neid, kes pingutavad, et igal võimalusel end uutes oludes tõestada. Nad loovad uhkeid plaane ning panevad kirja ühiskondlikku elu puudutavaid kuulujutte (näiteks kirjanik ja toimetaja Stropiilin). Rebrovi näitel aga näeme, et tõeline kunst, loominguline protsess nõuab vaeva, see on alati pingeline sisemine toiming, mis moodustab kõikide elus kogetud löökide ja öiste saatusemõtiskluste kvintessentsi. See ei ole üldse seotud rohkete seltside ega koosolekutega. Kunst on universaalne. Nagu ka surm, mis saadab tegelasi igal leheküljel ning lisab romaanile selle lihtsuses ja argisuses mingi uue metafüüsilise mõõtme.
Samas ei suuda Rebrov leppida oma olukorra kahetisusega: kunstiga kaasneb kuulsus, nüüd ta ei ole muud kui кунстник. Elukutse nimetus – eriti veel teises keeles – hakkab siin mängima eneseiroonilist rolli, otsekui oleks tegemist peategelase varju või ametliku teisikuga, mis süvendab veelgi tema maailmavaate karmust ja lootusetust.
Kõikide nende oma eksistentsi puudutavate küsimuste ning arutluste kõrval mõjub „Harbini ööliblikate” süžeeliin koguni ebavajaliku ja tühise lisana – peategelast lausa tõugatakse kas juhuse või tema passiivse ükskõiksuse tulemusena verinoort vene fašistide ühingut abistama. Õnneks ei mängi see seikluslik osa romaanis väga suurt rolli, olgugi et sellest tulebki teose sümboolne pealkiri – propagandistliku kirjanduse pakk, mis tuli lausa Harbinist. Ühtlasi jäävad Rebrovi maja kummitama ka mingid eksootilised liblikad võõrsilt – mida rohkem ta neid hävitab, seda rohkem neid juurde tekib. Lõpuks toimub poeetilise hullumeelsuse tulemusena nende liblikate metamorfoos terasest valmistatud mehaanilisteks lendavateks masinateks. Selle seigaga saab läbi ka kontrastse, valusa ja rikkaliku vene emigrandikultuuri aeg Eestis.
„Harbini ööliblikad” osutub oluliseks mitmel põhjusel. Hetkeseisuga võib seda pidada Andrei Ivanovi kõige paremaks teoseks, olgugi et see on halastamatult masendav ja piinav lugemine, kus ühelt poolt ei toimu midagi ning teisalt jookseb silme eest läbi terve tegelaste elu. „Harbini ööliblikad” on omamoodi prequel Ivanovi varasemale romaanile „Hanumani teekonda Lollandile”, kus kõneletakse samuti võõrast ja võõratunnetamisest: seal on Taani, siin Rootsi, erinevad ajad ja tegelased, aga samasugune liigse inimese valu ja mure. Vaenlane luuakse selleks, et mitte olla üksi. Ivanovi parimad tegelased julgevad tunnistada, et nad on omapäi. Niimoodi jõuavadki autori eksistentsialistlikud vaated „Harbini ööliblikates” oma haripunkti.
