„Only Lovers Left Alive” (2013, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Küpros, USA). Režissöör-stsenarist Jim Jarmusch, osades Tilda Swinton, Tom Hiddleston, Mia Wasikowska jt. 123 min.
Jim Jarmuschi „Armastajate igavene elu” on mitmekihiline poeetiline jutustus Aadamast (Tom Hiddleston) ja Eevast (Tilda Swinton), mis käsitleb ühtlasi ka maailma rikkalikku kultuurivaramut. Tegemist on intelligentse armastuslooga kahest vampiirist ja aja kaduvusest nende ümber, mis jääb kaugele Hollywoodis tavapäraseks saanud vampiirifilmide olemusest. Pigem on Aadam ja Eeva senise filmi- ja teleajaloo kaks sümpaatseimat vampiirist tegelast ja sümboliseerivad kõiki neid omadusi, mida paljud meist iseendis näha tahaksid – elukainust, melanhooliat, tundlikkust, haritust ja elu nautimise oskust. „Armastajate igavese elu” vaatamise järel tekib tunne, et rohkem polegi vampiiri- ja/või armastusfilme vaja teha ega näha, sest melanhoolse maiguga (maailma lõpule vihjav) magus tervik on saavutatud. Filmi avakaadrites pöörleme koos kesksete karakteritega ringiratast – Aadam inimestest maha jäetud öises Detroitis ja Eeva lamamas eksootilistel vaipadel Tangeris. Stseen juhatab meid kahte detailideni läbi mõeldud paralleelsesse visuaalruumi, mida ühendab omavahel eriline helide maailm ja mis on sümbolistlikult ühtaegu kogu filmi sissejuhatuseks ja kokkuvõtteks. Elu sündmused, aja mööduvus ja faktid on kaotanud tähtsuse – käes on hetk. Ja see hetk viib meid edasi.
Jarmuschi surematud on elanud siin maailmas aegade hämarusest. Aadam on depressiivsusele kalduv edukas muusik, kes on peitnud end rariteetsete kitarride, vinüülide ja kardinate taha ning keda andunud fännid tulevad aeg-ajalt tema kodulinna otsima. Eeva on ürgnaiselikkuse ja elegantsi vaste, kes on ümbritsenud end tuhandete raamatute ja luksusliku Maroko öö eksootikaga ning kelle heaks sõbraks ja verega varustajaks on veelgi vanem vampiir Christopher Marlowe (John Hurt), 16. sajandi inglise dramaturg ja poeet. Ühel ööl otsustab Aadam, olles järjekordselt jõudnud oma mõtteis arusaamani, et maailm pole enam ammu see, mis ta oli, ja inimesed on tüütumad kui labaseim kõnts, endalt puukuuliga elu võtta. Sel hetkel helistab talle äkitselt tema armsaim Eeva, kes mehe ümber veenab. Halvimat kartes otsustab naine Detroiti lennata. Armastajad kohtuvad taas ning kaovad muusika ja kirjanduse maailma, sõidavad mööda inimtühja linna öid. Ent kõige selle kohal ripub aeglaselt pärale hiiliv teadmine, et idüllile tuleb lõpp ja seda läbi Eeva noorema õe Ava (Mia Wasikowska) saabumise. Maailm, mida Eeva ja Aadam on tundnud, on kadunud ja kui Ava ka nende niigi väikese eksistentsisüsteemi sisse augu lööb, jääb üle ainult võitlus ellujäämise nimel.
Huvitav on asjaolu, et filmi finantseerimine võttis aega aastaid. Jim Jarmusch on öelnud The Guardianile antud intervjuus: „Põhjus, miks antud filmi sai tehtud terve igavik, on lihtne: keegi ei tahtnud meile raha anda. Aina raskem ja raskem on teha filme, mis on omapärased, ettearvamatud või mis ei rahulda juba eos massi ootusi.” „Armastajate igavese elu” rahastamine nõudis Jarmuschilt üle seitsme aasta ja lõpuks valmis film viie riigi koostööna, eelarvega 7 miljonit dollarit. Seda seletab aga ka muutuv (filmi)maailm – filmide finantseerimine on raskustes kõikjal; „Armastajate igavene elu” sai toodetud suures osas tänu Euroopa kaasfinantseerimisskeemidele.
Jarmuschi elulugu tundvatele ja tema varasemaid filme näinutele pakub „Armastajate igaveses elus” äratundmisrõõmu ka lavastaja poolnartsissistlik vihjete rännak: vintage-kitarrid, viited Einsteinile, viimse detailini läbi mõeldud dialoog… Kõik need pisiasjad rekvisiitidest helideni osutavad sellele, mida vaataja on saanud Jarmuschi filmides viimase 30 aasta jooksul nautida. Siinkohal väärib eraldi väljatoomist just muusika, mis jääb veel pikalt pärast filmi lõppu vaatajat saatma; kitarrikeelte kaasahaarav sügav vibratsioon, mille on kirjutanud hollandlasest helilooja Jozef van Wissem ja sisse mänginud SQÜRL ehk Carter Logan, Jim Jarmusch ja Shane Stoneback (2013. aastal Cannes’i filmifestivali auhind filmimuusika eest). Meeldejääv on ka intensiivselt sensuaalne stseen liibanoni laulja Yasmine Hamdani esituses linateose teises pooles.
Kuldsele Palmioksale nomineeritud kinotüki kohta võib kokkuvõttes öelda, et „Armastajate igavene elu” on mõtlik audiovisuaalne rännak, mis meenutab paljajalu suvise öö kastevihmases murus jalutamist pärast veini joomist. Kainestav värskus. Tunne, mis tekib nendel üksikutel hetkedel, mil oimukohtades tukslevad südamelöögid kinnitavad, kui pööraselt põnev ja kaduv on maailm meie ümber ja kui hea on olla osa sellest. Nüüd ja praegu.
