Muusikafestivalist Kukemuru Ambient on raske eeskujulikku reportaaži kirjutada, kuna see kogemus süüvis pigem kuhugi mitteverbaalsesse tajusfääri. Kukemuru kodusel metsalagendikul sulasid loodus ja elektrooniline ambient sümbiootiliseks tervikuks. Muusika voogas, sõbralikud inimesed vaatasid lõkkesse, puud kahisesid pea kohal ja jõgi voolas mööda sängi.
Festivaliala oli taluhoovisuurune ning selgus, et tegemist oligi ühes seltskonnasviibija lapsepõlve maakoduga. Kahe päeva jooksul võttis festival näo oma külastajate järgi, kes pehmendasid puust istumiskohti oma tekkide-patjadega, jätkasid muusikaprogrammi öise lõkkejämmiga, hankisid puudetagusesse ujumiskohta Pärnu jões kanuu ning ehitasid sinnasamasse jõe äärde presendist sauna. Paarisajapealine publikum, kus palju tuttavaid, tekitas turvalise tunde, nagu oleks üks suur hõim muusikat kuulama kogunenud.
Kukemuru fenomen hakkas selguma teise õhtu alguses Kaia Karjatse gongimeditatsioonil, mille ajal mõnikümmend inimest lava ette kogunes ja kollektiivsesse meditatsiooni süvenes. Teisel ööl viis intensiivsuse sügavikku peaesineja Biosphere, kes kattis ja vallutas metsalagendiku oma kosmiliste helimustritega. Laugude sulgedes metamorfeerusid vaimusilmas fraktaalsed kujundid, mis tundusid viivat mööda teadvusesüvikuid uue mõistmiseni. Neile andsid ainest mustrilised visuaalid, mis silmad avades tõesti kogu festivaliala justkui üheks pinnastruktuuriks moondasid.
Viimane öö lõppes uinumiseelses seisundis telgis väliseid hääli kuulates, mis kõlas justkui kosmosekumin, ent tumeda helirännaku võis tekitada ka öine esineja Kiwa.
Kahepäevasel festivalil astusid peale kümne helikunstikoosseisu üles ka Okeiko, kes viis läbi mandalajoonistamise õpitoa, ning Leho Rubis loenguga mandala arenguloost ja tähendusest. Põhiprogramm algas paraku üsna hilja, enne mida polnud päeva jooksul muud teha kui Türile ujuma ja pitsat sööma minna, mis huvitaval kombel hästi Kukemuru kogemusse sobitus: päeval leitsak ja suplus, öösel tähistaevas ja muusikarännakud. Festival, mis tundus esimesel õhtul lõkkeplatsipeona, kuhu on püsti seatud väike lava ja koroonalauake, küündis oma täie potentsiaalini teise öö kontsertide ajal, kui pimedus heli- ja valgusmustritel valitseda lasi.
Galerii: Riho Vahtras
