FKA twigsi esikkauamängivat peetakse muusikaringkondades 2014. aasta monumentaalseimaks ja kauaoodatuimaks sündmuseks. Lauljatar on oma intervjuudes korduvalt muusikaajakirjanikele mõeldud manitsevaid märkuseid teinud, et liiga pinnapealselt liigitatakse teda RnB-artistiks, mis tema enda sõnul võib tuleneda tema mulatitari välimusest. Tõsi, FKA twigs alias Tahliah Debrett Barnett on pärit segaverelisest perest (temas kohtuvad jamaikalasest džäss-tantsija ja hispaanlannast iluvõimleja veri) ja segavereline on ka tema muusika, sest siin saavad tervikuks iidne ja moodne, kehalik ja jumalik.
Uue ja tundmatu artisti areenile ilmumisega kaasnes palju furoori – ei publik ega spetsialistid saanud esialgu asjale sõrme peale, et millega siis õieti tegu. On see ballaadi-popp, RnB, trip hop või tont teab mis? Kuid ka eelnevast loetelust ei piisaks FKA twigsi loomingu määratlemiseks, sest juba nii sissejuhatav avalugu kui ka „Closer”, plaadi üks lõpetajatest, murravad ootusi ja mõjuvad hoopiski koorilaulule omase pühalikkusega – võib-olla ka seepärast, et oma hariduse sai twigs katoliku koolis ja nooruspõlve veetis ta gospelit ümisedes. Esikmaterjalina letti visatud „Two Weeks” on kõige tugevamalt laiema publiku haaravuse potentsiaaliga pala, mille võiks sättida traditsioonilisse popmuusika kaanonisse koos looga „Video Girl”. Kogu materjal on tervikuna laitmatu, kuid erilise tähelepanu saavad „Numbers” ja „Lights On”, milles on RnB-vihje juba küllaltki asjakohane.
Vaatamata üliprofessionaalsele produktsioonile on kogu albumi trumbiks ikkagi ebamaiselt võluv hääl, mis on korraga hukatuslikult võrgutav, ent samas siiralt usaldusttekitav. Ilmselgelt on FKA twigsil olemas läbilöögiks vajalik pakett. Teataval määral on kogu tema artistilik avatar kaasaegse romantismi kehastus, mida ülerahvastatud ja ületoodetud tööstus on ammu oodanud – eksootiliselt silmatorkav välimus, vokaalne võimekus ja nägemus tervikust.
Žanrilised revolutsioonid revolutsioonideks, kontseptuaalsus kontseptuaalsuseks, kuid publik on oodanud kedagi, kes oskaks võtta just nii veetlevalt kokku ajastu, mis kubiseb inimlikust nõrkusest kättesaamatu vastu, kõrvetavast seksuaalsusest, kuid samal ajal ka kollektiivsest üksinduse sündroomist.
