„Kinotripp” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda kaugete paikade filmielust. Miks jaapani filmitööstusele reset-nuppu vajutavat Godzillat vaja on, saame teada käesolevast loost.
Pealtnäha ei saaks jaapani kinol paremini minna: kodumaiseid filme toodetakse üha rohkem ning vanameister Hayao Miyazaki Ghibli stuudio linateoste tuules purunevad aina suuremad publiku- ja kassarekordid. Kuid pärast kolm aastat tagasi toimunud suurt maavärinat, mis saareriiki ootamatult tabas, on laiem sotsiaalne eraldumine välismaailmast jätnud valusa jälje ka rohkem kui sajandipikkuse ajalooga jaapani kinokultuurile. Tänane jaapani filmielu keerleb kahes reaalsuses, kus omavahel vastanduvad massidele suunatud kommertskino ning marginaalsusesse hääbuv autorifilm.
Kangekaelsemad kinopuritaanid ning filmiteadurid on dateerinud jaapani filmikunsti surma juba 1960ndatesse, väites, et peale üksikute säravate tähtede, nagu Nagisa Oshima („Merry Christmas, Mr. Lawrence”, „Tabu”), pole siinses kinotööstuses maailma mastaapi arvesse võttes midagi märkimisväärset juhtunud. Kahtlemata on pisut ennatlik selle argumendiga sajaprotsendiliselt nõustuda, kuid mõnevõrra tõtt tähelepanekus siiski peitub. Tōkyō olümpiamängudega massideni jõudnud televisioon tõukas ootamatult kinol kui üldrahvalikul meelelahutusel hoobiga jalad alt, ajades pankroti äärele nii mitmedki suurstuudiod, nagu Nikkatsu, mille eriprogrammi näitas mõned aastad tagasi PÖFF. Keerulisest finantsolukorrast väljatulemiseks olid nad omakorda sunnitud tootma kõige laiemale massile suunatud ning reklaamifirmade valvsa pilgu alt läbi käinud poppide koomiksite või anime-seriaalide filmilavastusi ning madalaeelarvelisi seksist ja vägivallast läbiimbunud žanrifilme. Hoogsa kommertsialiseerumise tagajärjed tabasid kõige valusamalt just autorifilme ning art house kinosid, mis üksteise järel hääbumise äärele suruti ning millest vaid käputäis pärast 90ndate majandusmulli tegutsema jäi.
Kohaliku filmiajalooga mittetuttavale välismaalasele võib sestap esmane kokkupuude Tōkyō kinoeluga anno 2014 pakkuda küllaltki šokeeriva pildi. Võõrkeelseid (rääkimata ingliskeelsetest subtiitritest) väärtfilme näitavaid kinosid saab maailma ühes suurimas metropolis heal juhul kahe käe sõrmedel üles lugeda, rääkimata kohalikke art house või sõltumatuid filme näitavatest paikadest. Üksikud radikaalid või visionäärid, nagu Shibuya linnaosas asuvad minikinod Eurospace ja Uplink, on muutunud sestap omamoodi alternatiivkultuuri templiteks, kuhu laiem avalikkus tavapäraselt ei satu.
Paratamatult on kino aastakümneid reality-televisiooni ning keskmisele vaatajale suunatud kommertsfilmi kumas üles kasvanud noore publiku jaoks surnud… Kui just tegu pole Miyazaki järjekordse superhiti, üldtuntud koomiksi, teleseebi kinoversiooni või mõne Hollywoodi suurstuudio blockbuster’iga. Kõik muu sellest raamist väljuv on kahekümnendates jaapanlase kui potentsiaalse stampkülastaja jaoks henna (imelik, kummaline, perversne) või siis otaku’de (nohikute) pärusmaa. Seda küllaltki vastuolulist tõdemust kinnitavad ka arvud: kui keskeltläbi näidatakse Jaapanis aastas ligi neljasada välismaist filmi, siis nendest 70% pärineb Hollywoodist. Tabelis järgnevad suured filmiriigid – Korea ja Prantsusmaa – ei suuda kuidagi kommertskino ülemvõimu kallutada siinmail paari-kolmekümne aastas levisse jõudva linateosega, sundides tihti filmitegijaid ning kriitikuidki osutama omamoodi isekehtestatud kultuuriisolatsioonile.
Kindlasti on filmi kui populaarse, kuid ka teisalt hariva meelelahutusvormi allakäigus süüdi kohalik filmitööstus ise. Aastakümneid inertsi toel omasoodu ning regulatsioonivabalt tegutsenud nii tootmises kui levis monopoli omav stuudiokolmik Toho, Toei ja Shochiku pole suutnud nõudlusest hoolimata ajaga kaasas käia, kasutades siiani piraatluse ning kahaneva publikuhuviga võitlemiseks küllaltki vanamoodsaid ning publikut peletavaid võtteid. Kahtlemata ei kuulu maailma ühed kallimad piletihinnad (IMAXi kinopilet Tōkyōs maksab kuni 25 eurot, tavapilet kuni 20 eurot) ning mõne filmi alla laadinud tudengi eksmatrikuleerimine ülikoolist 21. sajandil just kõige efektiivsemate või innovaatilisemate äristrateegiate hulka. Seetõttu pole kõigest eelnevast tulenevalt kinoskäik Jaapanis enam noorte, vaid keskealiste või isegi pigem pensionäridest filmigurmaanide pärusmaa, kes endale regulaarset 25-eurost väljaminekut lubada suudavad.
Selle küllaltki morbiidse olukorra taustal on siiski vähesed kinofännidest jaapanlased jäänud maailma parimaks ning lojaalseimaks publikuks. Toimugu see mõnes Shinjuku imeväikeses art house kinos, nagu Musashino, mille ekraan pole ehk suurem mõne rikkama ärimehe digitelerist, või Kanagawa ostukeskusesse pakitud tüüpkobarkinos 109 Cinemas, filmivaatamine on ja jääb jaapanlasest fänni jaoks omamoodi pühalikuks rituaaliks.
Seda erilist rituaalsust võib kogeda ikka ja jälle, nagu nüüd, mil asun vaatama jaapani kinoajaloo kuulsaima koletise „Godzilla” uusversiooni. Tseremoonia on detailideni viimistletud. Seansi algust märkiv kellahelin, palve jälgida häid avaliku ruumi käitumistavasid (kuigi kartus, et keegi sind popkorniga tabaks või sõnumeid saatma hakkaks, on mõeldamatu) ning seejärel kaks tundi ning kolm minutit hingestatud kaasaelamist jaapanlaste kultuuriajaloo kuulsaima koletise marodööritsemisele. Hetkel, mil Godzilla toob kuuldavale IMAXi helisüsteemi toel kere rappuma paneva filmiajalukku sööbinud karje, on publik katarsises. Godzilla ei ole ainult radioaktiivne übersaurus kaugest minevikust, ta on taassündinud n-ö kami-sama – üks musttuhandest jaapani loodusvaimust, kord külvates kaost ja siis kaitset, olles ühtaegu kowai (hirmus) ja kawaii (nunnu). See omamoodi religioosne teadmine kestab filmi lõpuni. Tiitrid. Vaikust saalis võiks noaga lõigata. Tulede süttides lahkub publik vaikides, mis on siinmail tunnustuse märgiks.
Jaapanlased on visa rahvas, ajades end aastatuhandete jooksul ikka ja jälle saareriiki tabavate looduskataklüsmide kiuste taas kord jalule. Kinost väljuvat publikut silmitsedes tean, et küll autorikino ja filmikultuur üleüldiselt kord jälle jalad alla saavad. Ehk on selleks vaja üht kohalikule filmitööstusele reset-nuppu vajutavat Godzillat ning filmikunstile jäägitult pühendunud publikut – mõlemat on võimalik Jaapanist ka leida.
