Plaadiarvustus: cirkl – Fables of a Faraway Land (Õunaviks, 2014)

cirkl ehk Liis Ring olevat sattunud oma leibeli huviorbiiti nii, et Elleri kooli taustaga neiu riputas mõned lood SoundCloudi, Õunaviks sattus neile pooljuhtumisi peale ja tahtis kohe plaadi teha… Kõlab nagu muinasjutt? Aga „Fables of a Faraway Land” ongi muinasjutuline album. Nagu selle nimigi ütleb – mõistu- või suisa luiskelood kaugetest maadest. cirkli puhul paistab see kauge maa olevat näiteks Rootsi. Nii on plaadil lood pealkirjaga „Jag talar med katter” ehk „Ma räägin kassidega” ning „Malmö”. „Cirkel”, millest artist on oma nime tuletanud, on aga rootsikeelne vaste sõnale „ring”.

cirkl ehk Liis Ring olevat sattunud oma leibeli huviorbiiti nii, et Elleri kooli taustaga neiu riputas mõned lood SoundCloudi, Õunaviks sattus neile pooljuhtumisi peale ja tahtis kohe plaadi teha… Kõlab nagu muinasjutt? Aga „Fables of a Faraway Land” ongi muinasjutuline album. Nagu selle nimigi ütleb – mõistu- või suisa luiskelood kaugetest maadest. cirkli puhul paistab see kauge maa olevat näiteks Rootsi. Nii on plaadil lood pealkirjaga „Jag talar med katter” ehk „Ma räägin kassidega” ning „Malmö”. „Cirkel”, millest artist on oma nime tuletanud, on aga rootsikeelne vaste sõnale „ring”.

Nagu mõistujutud ikka, on ka „Fables of a Faraway Land” natuke skemaatiline ja habras kauamängiv. Muusikaline mitmekesisus (plaadil võib kuulda vähemalt kümmet eri instrumenti) ei tähenda, et pilt liiga kirju oleks – igal helil on oma aeg ja koht. „Kompositsioon sekstetile” on selle väite parimaks tõestuseks: taustal kostuvad erinevad keelpillid, esil on aga jäised klaveriakordid, kuid mitte ühelgi korral ei häiri need helid üksteist. „Kompositsioon…” ongi plaadi kõige külmem laul, teised palad on sügiseselt sooja või isegi troopilise kõlaga. Kohati meenutavad need lihtsa ja helgelt uitava naisvokaali ning seda saatvate rütmiinstrumentide tõttu koguni Beach House’i loomingut (näiteks eelmainitud „Malmös”).

Kuna vokaal ei ole teistest instrumentidest esile tõstetud, pole cirkli debüütalbumil lüürikat eriti kuulda. Siiski on võrdlemisi suur vahe sellistel paladel, kus on laul, ning nendel, kus ei ole – vokaal annab muusikale erilise hingestatuse. „Fables of a Faraway Land” on omamoodi kummardus ka džässile: lood on ebaharilikult pikad, vähemalt neljaminutilised. Samuti on cirkl pea igas palas mõne kindla motiiviga mänginud, seda üha edasi arendades – on ju seegi džässile omane tunnus.

Nii on „Fables of a Faraway Landi” helimaastikud žanriliselt väga mitmekesised. See aga annab põhjuse plaati üha uuesti üle kuulata, kuni lõpuks hakkavad mõistujutud küsimuste esitamise asemel hoopiski vastuseid andma.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Pastacas & Tenniscoats – Yaki-Läki Versions (Õunaviks, 2014)

Plaadiarvustus: Pastacas & Tenniscoats – Yaki-Läki Versions (Õunaviks, 2014)

Eelmisel aastal ilmus Õunaviksi alt plaat „Yaki-Läki”, mille retsept oli üpriski eksootiline – rändav nokitseja Ramo Teder ehk Pastacas ja jaapani lo-fi-muusika grupeering Tenniscoats. Maitseelamus oli eksperimentaalne, veider, mängulustist pakatav ja konarlikult ilus. Nüüd…
Plaadiarvustus: Vaiko Eplik – Nelgid (Mortimer Snerd, 2014)

Plaadiarvustus: Vaiko Eplik – Nelgid (Mortimer Snerd, 2014)

Teade Vaiko Epliku järjekordse albumi ilmumisest pani mind muretsema. Ei osanud oodata, ei jõudnud puudust tunda. Kas ikka on vaja kahte kauamängivat aastas? Kuhu kadus järjekorranumber plaadi nimest ning kas kollane värv ja neiu koeraga on parim plaadikaanekujundus?…
Plaadiarvustus: Jan Helsing – Kajalood (Seksound, 2014)

Plaadiarvustus: Jan Helsing – Kajalood (Seksound, 2014)

Jan Helsingi debüütalbum kõlab mitmes mõttes nagu aasta 2007 – see tähendab, et veidi tuttavalt. Sestap on „Kajalood” tõepoolest oma nime väärt – kaja ulatub tagasi sinna, kus indie veel natuke puhtama ja vähem elektroonilise varjundiga oli.
Müürileht