Need, kes Paul White’i loominguga kursis on, teavad teda eeskätt kui hiphoppi viljelevat produtsenti, kelle biitidele on riime ladunud näiteks Homeboy Sandman, Danny Brown, Guilty Simpson ja paljud teised.
Juba „Shaker Notesi” esimeste kuulamiste järel sai selgeks, et tegu on päris tundeküllase ning võiks öelda, et isegi intiimse ja isikliku helitööga. Lugedes intervjuusid White’iga, sõnab ta ka ise, et antud kauamängiv on justkui tema elu kahe viimase aasta päevik, nii muusikalises kui personaalses plaanis. Kuulda on mõjutusi Aafrikas veedetud ajast ja aimatav on teatav eneseotsingute hõng, mis paljusid meist konstantselt saadab.
Sel korral on sämplimasin tagaplaanile jäänud ning muusikutest sõprade kaasabi minimaalne, mille põhjal võib öelda, et White ongi staar ise. Mees produtseeris terve plaadi, mängis trumme, kitarri, süntesaatorit ja lisaks laulab ta nii mõneski loos.
Usutavasti ei olnud see teadlik samm anda „Shaker Notes” välja sügisel, aga meeleolust ja helikeelest lähtudes on see 100% sügisalbum. Olles parajalt tume, pisut salapärane, ent samas jällegi kirgas ja selgust toov, on album täis meeldivaid üllatusi. Olgugi et tema muusikat kuulates on käesolev hetk parim, jääb alati teadmine, et eesootav on omakorda põnev ja müstiline.
Tervikuna on kogu teos ilus kuulamiselamus, aga eraldi tooks välja bluusise maiguga „Honey Catsi”, selle albumi kindla võrgutaja, mis on mõnusalt räpane ja ükskõikne. Vastupidiselt „Running On A Rainy Dayle”, mis kannab endas mõnusat rahu ja õndsust. Lugudes „Sitting In Circles” ja „All We Know” lubab White aga erinevatel instrumentidel teineteise kõrval tõeliselt särada.
„Shaker Notesi” näol on Paul White loonud suurepärase kõlaruumi. Kuulaja, kes jaksab kaevuda sügavale albumisse, avastab, kui paljudest kihtidest see tegelikult koosneb. Loomingulisest taustast lähtuvalt võiks arvata, et muusik on mugavustsoonist välja astunud ning end mõneti isegi ületanud. Ja olenemata sellest, et „Shaker Notes” on kohati fragmentaarne, kõlab see lõppkokkuvõttes siiralt ja loomulikult, otsekui muusik rebiks maha enda senise loomingulise maski.
