Plaadiarvustus: Viet Cong – Viet Cong (Jagjaguwar / Flemish Eye, 2015)

Kui Viet Congile võiks süüdistuse esitada, oleks see selle eest, et nad viitavad liigselt oma mõjutajatele, sest album kõlab peaaegu nagu post-pungi parimate palade kogumik.

Women, eelmise kümnendi üks märkimisväärseimaid indie-rokigrupeeringuid, leidis 2012. aastal keset katkestatud tuure, väidetavaid lavakaklusi ja kõige lõpuks kitarristi Christopher Reimeri enneaegset surma ebameeldiva lõpu. Liikmed Matthew Flegel ja Michael Wallace liikusid aga edasi, et moodustada kõnealune Viet Cong, ja tundub, et Womeni hinguseleminekuga kaasnenud tormilised emotsioonid on nad suunanud oma debüütalbumil edukalt jõuliseimasse rokkmuusikasse, mis viimasest ajast meenub, olles üheaegselt jätk eelmise bändi sound’ile ning armastuskiri „vanale” post-pungile.

Womeni mürarikkus on kandunud edasi ka Viet Congile – industriaalsena kõlav rütmika ja hägused kitarrid loovad raske öise tunnetuse, kuid need ebakõlad on suunatud uskumatult ühtsetesse lugudesse. Album on täis nakkavaid gruuve ja erksaid riffe ning olenemata mõnevõrra aeglasest algusest hoiab meeste laulukirjutusoskus traditsioonilise kaasahaaravuse ja ootamatud helilahknemised, mis muusikal huvitavana aitavad püsida, järjekindlalt tasakaalus. Bänd kõnnib seda keerulist nööri mööda, mis asetseb kerguse ning nonde ebakõlade kallaletungi vahel, igatahes haruldase graatsilisusega.

Kui Viet Congile võiks süüdistuse esitada, oleks see selle eest, et nad viitavad liigselt oma mõjutajatele, sest album kõlab peaaegu nagu post-pungi parimate palade kogumik. Kooslus hüppab „March of Progressi” This Heatile omaselt psühhedeelialt „Silhouettesil” leiduva joydivisionliku popini ning sealt Swansi meenutava nutulauluni 11-minutises lõpuloos „Death”.

Viet Congi ei ole raske panna ühte hunnikusse teiste post-pungi taaselustajate Interpoli ja Bloc Partyga, aga tõsiasi on, et mehed ajavad plaadil oma asja nii hästi, et selle üle virisemine on mõttetu. Kui sulle meeldib post-punk (ja kellele ei meeldiks post-punk?), siis toob Viet Cong selle sinuni viisil, mida oskavad teha vähesed. See lihtsalt on üks muljetavaldavaimalt kirjutatud, mängitud ja produtseeritud uusi albumeid. Samal ajal kui Women – bänd, mis eksisteeris indie tumedatel äärealadel – tundus külm ja ligipääsmatu, kiirgab Viet Cong energiat, olles valmis suurteks tegudeks.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Duke Garwood – Heavy Love (Heavenly, 2015)

Plaadiarvustus: Duke Garwood – Heavy Love (Heavenly, 2015)

Kes tahab mugavalt „Heavy Love’i” paika panna, võib öelda, et tegu on alternatiivrokiga, mis on veits kantri, aga mõistlikkuse piires (nagu Townes Van Zandt).
Plaadiarvustus: Markus Rafael Nylund – Dukkha (MRN Music, 2015)

Plaadiarvustus: Markus Rafael Nylund – Dukkha (MRN Music, 2015)

Soomlasest muusik ja multiinstrumentalist Markus Rafael Nylund on omamoodi fenomen. Koduks on ta valinud Helsingi asemel Tallinna ning vastse debüütalbumiga „Dukkha” loodab ta siiralt maailma paremaks muuta.
Plaadiarvustus: Micucu – Debut EP (2014)

Plaadiarvustus: Micucu – Debut EP (2014)

Kes sellise nimega bändist nagu Micucu veel midagi ei tea, siis tegemist on Uku Kübara ja Mick Pedaja kolm aastat koos tegutsenud duoga, mis viljeleb post-rokise hoiakuga instrumentaalmuusikat.
Müürileht