Plaadiarvustus: Laura Groves – Committed Language (DEEK Recordings, 2015)

Laura Grovesi album „Committed Language” on inglise laulja-laulukirjutaja teine EP, mis kujutab endast mõnusat kombinatsiooni 70ndate hõnguga süntpopist, kaasahaaravatest käikudest ning sumedat suveööd meenutavast vokaalist, mis loovad üheskoos muinasjutulise õhustiku ja manavad silme ette pastelsed kommitoonid.

Laura Grovesi album „Committed Language” on inglise laulja-laulukirjutaja teine EP, mis kujutab endast mõnusat kombinatsiooni 70ndate hõnguga süntpopist, kaasahaaravatest käikudest ning sumedat suveööd meenutavast vokaalist, mis loovad üheskoos muinasjutulise õhustiku ja manavad silme ette pastelsed kommitoonid.

Varem ka esinejanime Blue Roses all tuntud Grovesi hääl kerkib esile justkui värvilisest udust. Kuigi plaadi võib liigitada popmuusika žanrisse, on selles piisavalt sügavust, et pakkuda kuulajale rohkem kui pinnapealset mõttelendu. EP neli lugu on küllaltki elavad, kuid mitte ülevoolavalt rõõmsad, ning nendes valitsev tasakaal muudab koguprodukti väga nauditavaks. Nimilugu ja teine laul „Dream Story” on energilisemad ning „Friday” ja „Mystique” sürreaalsemad, kuid võrdselt meeldivad on nad kõik. Võrreldes laulja eelmiste albumitega on „Committed Language” konkreetsem ja liikuvam, kuid unenäolisus on säilinud ka siin. EP sobitub ideaalselt kevadisse tärkavasse loodusesse, tuues kuulajani kujutluspildid eesolevatest suvepäevadest.

Groves, keda on nimetatud ka Kate Bushi nüüdisaegsemaks versiooniks, on ühtlasi popkollektiivi Nautic liige, kuid „Committed Language” on album, mis on üleni temalik. Iga detail on hoolikalt paigas, miski ei tundu üleliigne. Sillerdavad helid ja südamest tulnud sõnad täiustavad teineteist ning kokku moodustub hingega tehtud helitöö. Peenelt viimistletud ning leidlikult komponeeritud lugudega jõuab artist veel kaugele, sest see siirus ja ehedus, mis siit läbi kumab, ongi see, mis võiks muusikas alati olemas olla.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Janek Murd – Triiviv (Eesti Pops, 2014)

Plaadiarvustus: Janek Murd – Triiviv (Eesti Pops, 2014)

Kirjutan neid ridu põhjarannikult, otse mere äärest. Väljas möllab 2005. aasta jaanuaritormiga võrreldav maru, lained trügivad peaaegu ukse alla ja lõhuvad kallast. Ansamblist 3Pead tuntud Janek Murdi verivärske kauamängiv „Triiviv” paistab sellise ilma taustaks hästi sobivat – ehkki plaati…
Plaadiarvustus: Markus Rafael Nylund – Dukkha (MRN Music, 2015)

Plaadiarvustus: Markus Rafael Nylund – Dukkha (MRN Music, 2015)

Soomlasest muusik ja multiinstrumentalist Markus Rafael Nylund on omamoodi fenomen. Koduks on ta valinud Helsingi asemel Tallinna ning vastse debüütalbumiga „Dukkha” loodab ta siiralt maailma paremaks muuta.
Plaadiarvustus: Micucu – Debut EP (2014)

Plaadiarvustus: Micucu – Debut EP (2014)

Kes sellise nimega bändist nagu Micucu veel midagi ei tea, siis tegemist on Uku Kübara ja Mick Pedaja kolm aastat koos tegutsenud duoga, mis viljeleb post-rokise hoiakuga instrumentaalmuusikat.
Müürileht