Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Selles numbris kirjutab Marika Agu ebaratsionaalsete ja ebavõrdsete töötingimuste taastootmisest kunstiväljal.
Ilmselt Eesti ühiskonnas on veel mõni, kes peab kultuuri ja kitsamalt kunsti autonoomseks, pühaks ja puutumatuks, mistõttu ei tohi seda rahaliste probleemidega tüüdata. Sellele vaatamata levib diskursus näituste „tootmisest” ehk üldisemalt kultuurilisest produktsioonist ning konkurentsist piletiostjate nimel kultuuriasutustes. Mõte kultuurist kui eraldatud, pühast valdkonnast on viis kaitsta selles tegutsevate kunstitöötajate ekspluateerimist ning garanteerida sümboolse kapitali kuhjumine, millel tugineb kogu administratiivne kunstisfäär.
Osaliselt ajendatuna Anders Härmi kureeritud näitusest „Blue-Collar Blues” Tallinna Kunstihoones 2009. aastal toimus aastatel 2010–2011 Tallinnas kunstitöötajate liikumine, mille eesmärk oli kehtestada ennast mitteekspluateeritava tööjõuna näitusetegevuses. Kummalisel kombel on just sisutöötaja (kunstnik või kuraator) see, kes saab eelarvest kõige väiksema lõigu, kui üldse, kuna projekti on finantseerinud kõige tõenäolisemalt Eesti Kultuurkapital, mis on orienteeritud eelkõige materjalikulude katmisele, mitte töötasude maksmisele. Pole erandlik, et kunstnik peab näituse eest ise peale maksma, nagu oleks tegu mingisuguse suvalise hobiga, mitte professionaalse väljundiga oma tööle.
Aastal 2014 kureerisime Siim Preimaniga ISFAGis näitust „Ebamugavad narratiivid”, kus oli eksponeeritud video Maike Londi performance’ist, mille käigus ta mängis kultuuriministeeriumi ukse kõrval bandžot. Kunstniku enda sõnul ei ole ta saanud oma loomingu eest mitte kunagi varem ega hiljem nii kõrget keskmist tunnipalka kui tol sügisel Tallinna vanalinna tänavatel n-ö kerjates. Tegemist ei olnud mitte sunniviisilise, vaid pigem ratsionaalse ja tulusa valikuga parema elustandardi poole püüdlemisel.
See on kõnekas näide, kuid ei anna ilmselgelt olukorrast täpset ülevaadet, mistõttu saab probleemi lahendamist edasi lükata. Ei saa rääkida konkreetsetest summadest, mis väljal liiguvad, kuna töötajale makstav tasu ei ole avalik info, mida võiks ilma nõusolekuta avaldada. Võib-olla baseerub probleemitõstatus kunstitöötajate halbadest töö- ja sealtkaudu elutingimustest üldsegi kuulujuttudel. Ometi on mul muuseumi töötajana väga raske pidada läbirääkimisi töötasude osas näitustel osalevate kunstnikega, püüdes mitte solvata nende eneseväärikust. On mõeldamatu, et kunstnik tuleks toime ainult näitusetegevusest – raha on täpselt nii palju, et ei saa elada ega surra. Sealjuures on üleüldiselt raske hinnata oma tööd rahalisel skaalal. Puuduvad selgelt määratletud standardid, miinimummäärad, mis annaksid esialgse lähtekoha töötasu maksmiseks ühe kunstiteose tootmiseks, kataloogiteksti kirjutamiseks, juba olemasoleva kunstiteose näitamiseks jms.
Ülemaailmse järjekindla neoliberaliseerumise tulemusena peetakse ebakindlust ja ebastabiilsust tööturul positiivseks väljakutseks, kuid vabakutselistele kunstitöötajatele tähendab see reaalsuses sotsiaalsete garantiide puudumist, kuna just nende töötasu pärineb erinevatest allikatest, mis üldiselt ei ole maksustatud. Vabakutselised ei jõua mitmete väikeste töötasude arvelt ületada kehtestatud sotsiaalmaksu miinimummäära. Ka loomestipendiumid, mida saavad vaid üksikud, on maksustamata, mistõttu pole tegemist justkui töötajatega, kellele laienevad ühiskondlikud kohustused ja hüved nagu teistele.
Hiljuti avaldatud raamatus „Art Workers. Material Conditions and Labour Struggles in Contemporary Art Practice” (koostajad Minna Henriksson, Erik Krikortz, Airi Triisberg) on koondatud mitmed kõnekad juhtumiuuringud Eestist, Rootsist ja Soomest, mis kaardistavad kunstivaldkonnas tegutsevate vabakutseliste töötingimusi. Muu hulgas tutvustab E. Krikortz oma projekti „Reko”, mille raames uuriti, kas Rootsi kunstiinstitutsioonid järgivad riiklikult sisseviidud ettekirjutust koostada kunstnikuga kirjalik leping ning maksta kunstitöötajale kindel miinimumtasu või mitte. Paraku ei teinud seda kõik, kuid „ausamaid” institutsioone premeeriti fair trade’i märgistusega. Seda, kas see tähendas, et näitusepilet õiglaselt makstud kunstnikule maksis automaatselt rohkem nagu fair trade’i kohvitass, Krikortz ei puuduta.
Nagu praktika on näidanud, ei pälvi kunstitöötajate töötingimuste käsitlus kunstisaalis piisavalt ühiskonna ning poliitikute tähelepanu, et oleks sisse viidud primaarsed reglemendid vabakutseliste töötasude määramiseks. Kuid riikliku kunstimuuseumi töötajana ei soovi ma panustada välja ebavõrdsete tingimuste taastootmisesse – niisiis, kuidas käituda, kui avastan end ühel hetkel ainult streikivate kunstnikega?
