Plaadiarvustus: Francisco López – Presque Tout (Quiet Pieces: 1993–2013) (Line, 2014)

Francisco López on üks maailma tunnustatuimaid välihelikunstnikke (field recording artist). Tema helide allikas on reeglina teadmata ja neid on tundmatuseni moonutatud. On mingi hääl ja kõik. Mõned neist töödest on jõhker ja toores müra. Teised jälle peaaegu puhas vaikus – vaid korraks kostub vaevukuuldavaid, tihti bassiseid krõbinaid-kobinaid. Käesolev plaat on umbes seitsme tunni pikkune audio-DVD-kogumik, mis koondab just Lópeze vaiksemaid töid, pikim neist kolme tunni pikkune.

Francisco López on üks maailma tunnustatuimaid välihelikunstnikke (field recording artist). Tema helide allikas on reeglina teadmata ja neid on tundmatuseni moonutatud. On mingi hääl ja kõik. Mõned neist töödest on jõhker ja toores müra. Teised jälle peaaegu puhas vaikus – vaid korraks kostub vaevukuuldavaid, tihti bassiseid krõbinaid-kobinaid. Käesolev plaat on umbes seitsme tunni pikkune audio-DVD-kogumik, mis koondab just Lópeze vaiksemaid töid, pikim neist kolme tunni pikkune.

Nagu paljud tänapäeva lääne inimesed, olen ka mina pikkade aastate jooksul kohutavates kogustes muusikat kuulanud. Mõnikord tekib sellest küllastumus. Ka Valdur Mikita kirjutab oma „Lingvistilises metsas”, et meie ümber on liiga palju kultuuri – raamatuid, filme, laule, teatrietendusi. Mikita peab silmas seda, et liiga palju on abstraktseid, vahendatud kujutlusmaailmu, ning tänapäeva inimesel oleks vaja enam meelelist, aistilist, abstraheeriva mõistuse eelset, füüsilist, „metsikut” kogemust. Muusika võib üldse kuulamata jätta. Ent võib ka kuulata Lópeze käesolevat „vaikusekogumikku”. Seda võib teha nii, nagu López ise soovitab: äärmisel määral keskendudes ja igasugust kõrvalist müra minimeerides. Kuid ka viisil, millega maestro võib-olla ise ei nõustuks, aga mida mina väga tihti kasutan: just nõnda, et ümbritsevad olmehelid segunevad Lópeze omadega. Tekkinud kõlaruumis on keeruline vahet teha, kas valdavalt madalsageduslikud helid tulevad kuskilt väljast või teie kõlaritest. Nii jääte oma füüsilisse keskkonda hõlmatuks – mitte ei eraldu sellest, nagu eeldab suurem hulk tänapäevast kultuurikogemust –, kuid sellesse keskkonda tekivad pretsedenditult väiksed ja diskreetsed lisaühendused ja -uksekesed, mis seovad teid ja teie ümbrust millegi palju suurema, kõnekama ja tabamatumaga, kui te esimese hooga oskaksite tähele panna.

Igatahes on tegemist nauditava plaadiga. Isegi välihelikunsti kummalises maailmas on Lópeze looming väga omanäoline, kordumatu ja selgelt äratuntav.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Cubus Larvik – Memorial (;paranoia, 2014)

Plaadiarvustus: Cubus Larvik – Memorial (;paranoia, 2014)

„Memoriali” alustav „Epiloog” kõlab svengrünberglikult. Grünbergi puhul on huvitav, et tema loomingu kõige põnevam osa peitub lühikestes ja tontlikes fragmentides, mitte selgepiirilistes suurteostes. Võib-olla teatud tüüpi loojad ei tohigi oma parimaid teoseid kunagi kirjutada, sellega rikuksid nad kõik ära.
Plaadiarvustus: Profile – Leap 005 (Leap, 2015)

Plaadiarvustus: Profile – Leap 005 (Leap, 2015)

Neljaosaline plaat kujutab endast muusikajada kui hoovust, mis rühib tormisest ja kapriissest merest hoolimata takistamatult edasi, sest tujukusest ei saa siin üldse kõneleda.Profile
Plaadiarvustus: Olga Bell – Край (New Amsterdam, 2014)

Plaadiarvustus: Olga Bell – Край (New Amsterdam, 2014)

Venemaal sündinud ja seitsmenda eluaastani elanud, Alaskal kasvanud ning New Yorgis tegutsev Olga Bell on oma teise LP teemaks võtnud meie naaberriigi tohutu perifeeria: iga albumi pala on nimetatud ühe Venemaa krai järgi.
Müürileht