Plaadiarvustus: Endamisi Salamisi – Poe Dameron EP (Isaiah Tapes, 2015)

Helikasseti taassünd, küll piiratud ulatuses, ei ole enam mingi uudis, nii et trendijoon on jõudnud tänaseks platoofaasi. Siit-sealt ilmub välja retroformaadis üllitisi, eriti eksperimentaalse muusika sektoris, kuid tänapäevane tantsumuusika kassett lõhnab nii väga 1990ndate järele, mil siinmail ringlesid nii vinüülidelt võetud koopiad kui DJde mixtape’id.

Helikasseti taassünd, küll piiratud ulatuses, ei ole enam mingi uudis, nii et trendijoon on jõudnud tänaseks platoofaasi. Siit-sealt ilmub välja retroformaadis üllitisi, eriti eksperimentaalse muusika sektoris, kuid tänapäevane tantsumuusika kassett lõhnab nii väga 1990ndate järele, mil siinmail ringlesid nii vinüülidelt võetud koopiad kui DJde mixtape’id.

Eelneva taustal on house’i kasseti ilmumine 2015. aastal ootamatu, aga nimelt sellisel moel (lisaks digiformaadis) jõudis meieni Eesti artisti Niilo Leppiku ehk Endamisi Salamisi looming. Tegu Moskva leibeli Isaiah Tapes teise katalooginumbriga, mis oma kaheksa loo ja 40 minutiga lubab rääkida pigem albumist kui EPst.

Avalugu „Rain Forest Brawl” on selgelt kutse tantsule: põhimotiiv on rulluv tech house, millega lõid mõne aasta eest laineid Rekidsi artistid, loo teises pooles kerkivad aga sügavusest Kassem Mosse mõjud. Algus on piisavalt hea, et siia otsa paar remiksi sobitada – Tallinn 73 koosseisust tuntud ja varem kodumaa klubides sageli plaate keerutanud, kuid enamasti Washington D.C.-s resideeriv DJ Julius venitab oma õõtsuvas dub’i-põhises töötluses akorde pikemaks. Karro Seemi versiooni avataktid on samas võtmes seni, kuni alustab nuhtlev basstrumm, mis viskab loo teknopõranda keskele, justkui vastuseks originaalist pärinevale vokaalisämplile let’s get together.

„Mundane” keerab biidile teravust juurde, olles nagu saksa post-hardcore’i dieetversioon, kus lõpupoole lisandub mahedamaid helisid. Kitarrilik „Kuhugi” on hoolimata inglise keeles esitatud unistustest eestlaslik puhkehetk, mille järel „Ho Lotta Slap” liigub kellamängust tumeda kõue meelevalda, kust ei puudu Subheadi stiilis kratsivad riffid. Loo dub-versiooniga naaseb rahu maa peale, nii et vaevu kostev põhimotiiv pärineb justkui keskpärase isolatsiooniga naaberkorterist.

„Keris” jääb päris lõppu, kuid suur viga oleks see maha magada: rütmikäigud viivad mõtted Ladomati jõulisemate lugude juurde ning Twin Peaksi agent Cooperi mõtiskluste vahel on tunda vanema tekno puudutust – minu jaoks parim lugu siin.

Endamisi Salamisi on hakkama saanud korraliku portsu tantsumuusikaga, millele oleks järg igati teretulnud.

https://soundcloud.com/isaiah-tapes/sets/endamisi-salamisi-poe-dameron

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Tallinn Daggers – Suburban Decay (Love Forever, 2015)

Plaadiarvustus: Tallinn Daggers – Suburban Decay (Love Forever, 2015)

Poprokigrupeering Tallinn Daggers püüab kõlada oma teisel albumil kaootiliselt ja karmimalt kui varem. Sellisena, millised nad oma parimas kuues ei ole. Nende suurim jõud tundub olevat Röövel Ööbiku viimase plaadi elektroonikalembuse ühendamine üle lahe asuva poromaa…
Plaadiarvustus: Joel Tammik – Laane universum (Väli Records, 2015)

Plaadiarvustus: Joel Tammik – Laane universum (Väli Records, 2015)

See on totaalne ja kõikehõlmav kognitiivne kogemus, mille täielikuks nautimiseks muutub sõnaline mõttekäik üleliigseks.
Plaadiarvustus: Meisterjaan – Ilusad illusioonid (2015)

Plaadiarvustus: Meisterjaan – Ilusad illusioonid (2015)

Mõneti intrigeeriv, aga kohalikke põrandaaluseid suminaid jälgides võib täheldada, et jõuliselt on tuure üles võtmas eesti etno-tekno muusikažanr. Erinevate folgifestivalidegi programmidest leiab juba mõnda aega päris tumedaid ja endassehaaravaid ööprogramme ning pole midagi vastuolulist ka selles, et teknot saab…
Müürileht