Miljonid oma ohtlikuks muutunud kodust lahkunud inimesed ületavad igal hommikul ka eestikeelses meedias uudisekünnise. Kel teavet napib, võib nendest arvudest päris ära hirmuda, kartes omagi tuttavliku kodukandi kadu. Tartu Ülikoolis semiootika magistrikraadi teinud ning nüüd doktorantuuris õppiv Seattle’ist pärit Tyler James Bennett selgitab sisserändaja pilgu kaudu, miks mõnisada uustulnukat aastas meile hoopis meeldida võiksid.
Oktoobris 2015 sulges Ungari immigrantide sissevoolu tõkestamiseks ametlikult piiri Horvaatiaga. See on värskeim areng (artikli avaldamise ajal – toim.) aina süvenevas põgenikekriisis. Viimastel nädalatel on Eesti suhtunud leplikumalt Saksamaa üleskutsesse sätestada Euroopa riikidele põgenike vastuvõtmiseks üldkvoodid, aga seda mitte ilma arvestatava vastupõtkimiseta. Minu kui kuus aastat ameerika immigrandina Eestis elanud semiootika doktorandi isiklik arvamus on, et Eesti inimesed peavad ühes Merkeliga pagulaste suhtes üles näitama solidaarsust, distantseerima ennast nn Ungari-Tšehhi-Poola seisukohast ja kandma oma osa sellest tohutust koormast. Ma kohe selgitan, miks see on nii.
Pärast taasiseseisvumist hakkas Eesti ennenägematu kiirusega arenema ning on tänaseni teistele postsovetlikele riikidele mitmel moel eeskujuks. Kahtlemata väärib siinkohal enim mainimist plahvatuslik areng infotehnoloogia valdkonnas. Interneti kättesaadavus, e-residentsus, paberivaba hääletamine ja maksusüsteem on vaid mõni näide muljetavaldavatest edasiminekutest. Uskuge mind – ameeriklast, kes on varasemalt rinda pistnud ülepaisunud maksuseadustiku, maksuameti ja kodumaal lokkavate diskrimineerivate hääletussüsteemidega: eestlaste saavutatu ei ole väike asi. Säärased edusammud on vähendanud bürokraatlikke tõkkeid, lihtsustanud minusuguste madala sissetulekuga immigrantide elu ning selgitavad suures osas, miks ma plaanin võimalikult pikaks ajaks Eestisse jääda, aga veelgi suuremaks õnnistuseks on need eestlastele endale. Te tunnete igati õigustatult uhkust selle üle, et olete ülejäänud Euroopale eeskujuks ja teerajajaks. Teine, vähem silmatorkav, kuid väidetavalt tähtsam valdkond, kus Eesti eeskuju näitab, on taastuvenergia.
Teatavasti rajati Eestis 2013. aastal elektriautodele 165 alalisvoolu kiirlaadijaga jaamadevõrgustik; tänaseks on liikvel ka üle poolesaja elektritakso. Kahjuks on areng selles vallas mõnevõrra aeglustunud, kuid juba saavutatu jääb püsima ning loodetavasti korraldatakse Eestis edaspidigi taastuvenergia projektide edendamise algatusi. Uute elektrirongide ja pealinnas tasuta pakutava ühistranspordi mugavus lisab veel põhjuseid, miks olen ameeriklasena, kes pärit riigist, kus pole autota võimalik normaalselt elada, valinud Eesti oma koduks.
Tartu ülikool korraldas tänavu augustis kümnendat korda semiootika suvekooli. Suvekooli on alati, vähemalt vaikimisi, peetud ühe Eesti suurima mõtleja Juri Lotmani auks. Lugejatele, kes Juri Lotmani töödega tuttavad pole, infoks veel nii palju, et ta jõudis Eestisse vene immigrandina ning just tänu temale on semiootika kui distsipliin Eesti intellektuaalses elus tänaseni märgilise tähtsusega. Üks Lotmani keskseid põhimõtteid oli kultuuri polüglotismi vajalikkus. Sisuliselt tähendab see, et kultuuri dünaamiliseks arenguks on vaja vähemalt kaht kultuuri korrastavat keelt, kuid rohkem on alati parem. Vaid ühe keele konstitueeritud kultuur on määratud stagneeruma. Jällegi võin ameeriklasena tunnistada, et monolingvistilise kultuuri stagnatsioon toimub tõepoolest. Muuhulgas teatati suvekoolis, et Põhjamaade Semiootikauuringute Assotsiatsioon arvab Eesti sellest aastast enda liikmete hulka, tunnistades Eesti riigi seeläbi Põhjamaaks. Kuigi tegu on peaasjalikult sümboolse žestiga, kaasnevad taolise tunnustusega teatud kohustused.
Eesti tugevaimaks küljeks on olnud võime lasta suuresti lahti minevikust ja iganenud 20. sajandi mõtteviisidest. Tasuta kiire netiühenduse, elektriautode ja e-residentsusega Eesti pilk on otsustavalt tulevikule orienteeritud. Tänu sellele on eestlastel õnnestunud eespool mainitud valdkondades seljatada nii mõnedki jõukamad riigid. Ettenägelikumad teavad, et tulevik tõotab tulla multikultuurne ja paljukeelne. Semiootika alustõdesid mõistes ei ole see sugugi halb. Seetõttu paistabki tõrjuv ja ksenofoobne retoorika, millega osa eestlaseid pagulasprobleemile lähenevad, niivõrd maitsetu ja pettumust valmistav. Te olete sellest targemad. Kasutage oma eestlaslikku karastumust ja selget pilku, et vaadata tulevikku, sest tulevik jõuab nii või teisiti siia ning teie, või peaks ma ütlema meie, ei taha jääda ajaloo valele poolele.
Inglise keelest tõlkinud Doris Sootla
