Juunis toimunud TedGlobal konverentsil Londonis kõneles Johann Hari narkosõltuvusest ning oma töö tulemustest uuriva ajakirjanikuna seoses selle mureväärse nähtusega. Hari jõudis selgusele, et narko- aga ka kõige muu sõltuvust ei ole kõige parem ravida vanglaga, vaid sõltlaste tagasi ühiskonda aitamisega.
Hari alustab intrigeeriva väitega, et peaaegu kõik, mida me arvame teadvat sõltuvusest, on vale. Rottide peal katseid teinud Kanada teadlane Bruce K. Alexander avastas, et kui rottidele anda täiesti tühjas puuris valida puhta vee ja heroiiniga vürtsitatud vee vahel, valivad närilised viimase. Ent kui teha sama rottidega, kes tühja puuri asemel viibivad nn rotipargis – toidu, jooksutunnelite ja teiste rottidega asustatud puuris, kus neil on teha muudki kui end pilve tõmmata, valivad rotid uimastidoosi asemel pigem selle kõige muu.
Hari leiab, et siit koorub välja midagi sõltuvuse ja ühiskondliku käitumise kohta. Haiglast naasnud vanaema, kellele seal ohtralt valuvaigistit diamorfiini manustati, ei jää pärast operatsioonivalude maandamist end süstima, kuna vanaemal on võimalik naasta oma sotsiaalse võrgustiku juurde. Tal on muudki teha kui uimastit tarvitada – inimesed, kes ei ole sõltlased, tahavad teha tööd ja suhelda inimestega, neil on palju tervislikke suhteid. Alexander leiab, et ehk ei olegi sõltuvus niiväga keemiline, vaid pigem seotud keskkonnaga.
Hari viitab teisele, Madalmaade teadlasele Peter Cohenile, kelle ettepanek on sõltuvuse asemel keskenduda sotsiaalsele seotusele (bonding). Kui me oleme õnnelikud ja hea tervise juures, eelistame üksteisega suhelda. Aga kui me ei ole oma eluga rahul, otsime sidemeid mujalt – hasartmängudest, heroiinist… Põhiosa sõltuvusest on seotud suutmatusega oma elu taluda.
Sõltlasi karistatakse, häbistatakse, neile tehakse ühiskonda naasemine võimalikult raskeks. See teeb sõltuvusest paranemise keeruliseks.
Aastal 2000 oli Portugalis üks protsent rahvastikust heroiinist sõltuvuses. Tulemusteta keelupoliitika otsustati välja vahetada arstide ja teadlaste nõul kõigi narkootikumide dekriminaliseerimisega – kedagi ei karistata, ole sa pühapäevapopsutaja või täielik kräkk-head. Kogu raha, mis varem kulutati narkosõja peale, mille tagajärjel sõltlased eraldatakse inimlikust kontaktist, hakati kulutama sõltlaste resotsialiseerimise peale. Peale taastusravi ja psühholoogilise nõustamise oli Hari sõnul väga suur tähtsus sõltlasi kaasaval tööreformil, kus riik tasus poole sõltlase palgast tööandja eest. Reformi eesmärk oli anda igale sõltlasele põhjus hommikul voodist väljasaamiseks. Ja see toimis – Briti kriminoloogiaajakirja andmetel on käesolevaks aastaks Portugalis süstivate narkosõltlaste arv vähenenud viiekümne protsendi võrra, samuti on langenud HI-viirusesse nakatumine, üledooside arv ja sõltuvus üldiselt.
Hari leiab, et meie kultuuris on inimesed üha haavatavamad igasugustele sõltuvustele, olgu see siis nutitelefonide, toidu, alkoholi vm järele. Näiliselt interneti kaudu üha enam ühenduv maailm on loonud sidemed, mis on nagu pärissuhete paroodia. Kriisi sattunud inimesele ei tule appi tema Twitteri jälgijad, vaid lihast ja luust sõbrad. Oleme oma ekraanilummuses üks kõige üksildasemaid kultuure, mis inimtsivilisatsioonides üldse olnud on, väidab Hari. Peame ära unustama sõltlaste kriminaalse karistamise ning hakkama mõtlema nende ravimise peale. Ent individuaalse tervenemise kõrval tuleb leida viise koos paranemiseks, siis väheneks ka sõltlaste arv. Sõltuvuse vastand on sotsiaalsed sidemed.
