Kogukonnateater Must Kast on sel hooajal lavastanud keskeltläbi pooltosinat lavastust, mille sihtrühm varieerub eelkooliealistest 14+ vaatajateni. Teatripäeval, 27. märtsil, mil on ühtlasi Musta Kasti teine sünnipäev, esietendub Jaanika Tammaru füüsilise teatri lavastus „Müür”.
Olete sel hooajal Musta Kastiga välja toonud hulga lavastusi. Kas konveieri tunnet ei ole tekkinud?
Siinne töö- ja rollijaotus on väga vaheldusrikas ning iga uue lavastusega saame kunstnikena oma positsiooni muuta. Selline suund hoiab värskena ja loob pidevalt uut energiat. Konveier tekib ilmselt siis, kui end korrata, aga meil on siiani üpris isenäolised asjad olnud. Võib-olla kahe aasta pärast, kui samas tempos jätkata, tõuseb esile teatud liini tunne, küsi siis uuesti.
Kodulehel kirjutate, et „Müür” tugineb Olivier Talleci raamatul „Waterloo & Trafalgar”. Millega tegu on?
Olivier Talleci „Waterloo & Trafalgar” on pildiraamat. Tallec on oma joonistuse kaudu selges visuaalses keeles kokku võtnud sõja mõttetuse. Kuna tahtsin katsetada palju erinevaid väljendusvorme, oli vaja, et seda kannaks lihtne lugu. Usun, et kuueaastased võiksid seda „lugedes” autori mõttest aru saada. Täiskasvanutele lisandub ilmselt mingi filosoofiline mõõde. Paralleeli tooksin Saint-Exupéry „Väikese printsiga” – tegemist on justkui lihtsa looga, ent selle ümber saab tekitada palju lisatasandeid.
„Müüris” ei kasutada ühtegi välja öeldud sõna. Ühe väljendusvahendina kasutate viipekeelt. Millest selline valik?
Idee pärineb teatrikooli esimesest aastast, kui mind külastas viipekeeletõlgiks õppiv sõbranna. Toona polnud veel ei Eesti Draamateatri „Hõime” ega tantsulavastust „Viipekeel kui tants” ning arutasime, et Eestis pole tegelikult üldse viipekeele sünkroontõlkega lavastusi. Kui teatris hooaega planeerisime, teadsin, et tahan teha füüsilise teatri lavastust ja kasutada seal mingis vormis viipekeelt. Algsest ideest on pikk maa käidud ja nüüd on meie tiimis Jari Pärgma (Euroopa Kurtide Noorte Organisatsiooni juhatuse liige – L.P.), kes õpetab näitlejatele viipekeelt. Seega ühendasin tantsu, viipekeele, objektiteatri ja akrobaatika. Juhin tähelepanu, et ehkki viipekeel võib olla kõige atraktiivsem külg, siis tahan rääkida sõja absurdsusest lihtsate vahenditega ja viipekeel on üks neist.
Kas sa näitlejate ja publiku kommunikatsioonierroreid ei karda?
On paratamatu, et korraga ei saa kahel toolil istuda! Samas usun, et nii kurdid kui kuuljad saavad aru. Jah, ainult kurdid või viipekeeles suhtlevad inimesed mõistavad viipekeelse osa täpset tähendust, aga et viipekeel on nii tihedalt seotud üldloogiliste märkidega, siis kaudse tähenduse saavad kuuljadki. Lisaks on meil laval muusikud Tanel Siimann ja Tõnis Kirsipu ning muusika kergendab mõistmist. Millestki jääb keegi ikka ilma, aga midagi saab keegi rohkem.
Kuidas proovid ja suhtlus Jariga toimub?
Proovides, kus Jari käib, tegeleme viipekeelega ja me ei kutsu teda enne proovi tagasi, kui meil on talle midagi ette näidata. Proovides suhtlemise osas aga jõudsime minu jaoks ideaalse lahenduseni – Jari palus, et kui tema on proovis, siis keegi ei räägiks omavahel. Nii on meil väga vaiksed proovid ja see on suurepärane vaheldus.
Millise sotsiaalse rühmaga lavastus tegeleb?
Lavastajana ei taha ma leida vasteid päris riikide ja sõdurite näol, pigem loob lavastus turvalise pinna sõjast mõtisklemiseks, seega on mul hea meel, kui vaatama saavad tulla kooliõpilased. Lisaks võib rääkida vormilistest lahendustest ning tutvustada noori tantsuga ja vaadata, kuidas selle tõlgendamine ja lugemine toimub. Võib-olla leidub keegi, kes vaatab, et viipekeel on nii ilus, või et ta sai nii paljudest asjadest aru ning tegelikult ei nõuagi mõistmine nii palju vaeva, kui suurt huvi.
Täpsema info etenduse kohta leiad siit.
