Helimaastikuartistid Tont („Rändurvaim”) ja Poon („Edasi”) kõlavad kokku nagu Kukemuru festivali paheline vanem vend. Erilise infoküllasusega kumbki silma ei paista, ent nii palju on teada, et kaks entiteeti on üheskoos esinenud küll. Kusagil elektroonilise ja müramuusika ning lihtsalt välilindistuse piirimail nad igatahes asuvad, kuigi kõlaliselt märkimisväärselt erinevatena.
Instrumendikasutuse ja lugude ülesehituse poolest on „Rändurvaimu” sisseminek kergem. Muidu minimaalsete muudatustega kulgemisest leiab isegi autori vokaali, mis annab palju juurde helipildi meeldejäävusele. „Kihvade seadus” jääb kummitama Metsatöllu „Ussisõnade” võtmes, kuigi kordades intiimsemana. Teisalt kisendab (või siis pigem sosistab) kõik muu Tondis teistsuguse kultuuri järele ja kui peamisest loodusesteetikast läbi puurida, jõuab Tondi sügava tuumani, mis on täis bassi (ja mõnevõrra harvemini ka trummi).
„Rändurvaimu” tasase introvertsuse kõrval kaldub „Edasi” pigem ekstreemmuusika žanritesse ja sellest kaugemalegi. Vastupidi Tondi rõhutatud looduslähedusele mängib Poon mehaanilisusega – üksikud helid, nagu lõõtspilli peenike kääksatus või mõnitav tintinnabuli, upuvad müra ja muidu suvalisuse vahele. Kui oskaksin seda üldse millegagi võrrelda, siis ehk Coili või varajase Current 93-ga, aga suurema rõhuasetusega müramaastikele ja vähem otsest agressiivsustaotlust.
Albumi kõige kelmikamaks helimotiiviks on niisked sulpsatused ja sellele järgnevad lurtsatused, mis tekitavad vägisi mulje ummistunud peldikust ja peatselt saabuvast vabanemistundest. Üldisest kompotist jääb ehk kõige rohkem kõlama lõpulugu „Loodustehas”, mille kurjakuulutav madal tümin liidab tervikut natukene paremini kui eelnenu.
