Pea kolm aastat pidasime sõbraga Indiasse minemise plaani. Vaimne ärkamine, eksootika, curry, Bollywood – kõik see. Ühe linnalegendi järgi käis isegi Vändra-Aveli kusagil kaugel iseennast avastamas ja emu väljaheiteid koristamas, küll ma end ka ühel muinasjutumaal leian.
Kuid me ei läinud. Kui lähed, jää otsima, parimal juhul kaootilisest kakofooniast ilu leidma, halvimal palehigis Telegrami lappama ja templis tikuvalgel Surnud Jumalat äratama.
Sõber match’is hiljuti Tinderis neiuga Mumbaist. Nüüd pidi olema veel rohkem põhjuseid, et sinna minna. Mina aga käisin hoopis kaltsukas (vabandust, vintage’is) ja leidsin endale sealt jube kihvti särgi: erkrohelisest siidist, lühikeste käistega, horisontaalse rõõmsatest väikestest elevantidest mustriga. Seitse eurot. Olgu see siis minu hingeelu tärkamise aseaineks.
See album kaotab mind kusagil poolel teel ära, nagu haihtus ka minu India. Puhtast teotahtest ei piisanud. Minu muinasjutumaad olid mujal, ilus Bollywoodi neiu mind ei oodanud. Viiendast loost edasi minna on raske, kuuendast rääkimatagi. Kas tegemist on üheteistloolise EPga, mida jaanuaris lubati? „Oh Dear” on mega lugu, ent rohkem pole siiski alati parem.
