Multiinstrumentalisti ja helilooja Joosep Kõrvitsa debüütalbum „Ja sa näed” on üsnagi muretu kuulamine, kohati isegi boheemlaslik.
Üldiselt akustilisele ja romantilisele materjalile on kontrastiks kaks hoogsamat, pigem alternatiivsema rokkmuusika kõlaga pala, mis lisavad omakorda kauamängivale tooremat värvi.
Eelkõige tšellistina tuntust kogunud Joosep Kõrvits on kuulajatele tuttav koosseisudest Indigolapsed ja Improov, sekka veel teisigi muusikalisi kollaboratsioone, millega on väisatud paljusid riike. Aktiivse kontserttegevuse kõrval Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris on Kõrvits pühendanud viimased aastad heliloomingule ja kõnealuse materjali salvestamisele.
Kauamängiv on lihtne, avara kõlapildiga, kuid mitte banaalne. Plaadi juhatab sisse „Intro”, mis tutvustab interpreedi oskusi tema meelisinstrumendil tšellol, mida Kõrvits järgnevates lugudes pigem meloodia mängimisel või saatefunktsioonis kasutab. Lood „Päikeseratas”, „Hüpnoos” ja „Kaksikud” kuuluvad kindlasti suvelugude rubriiki. Vaiko Eplikule omast harmooniatunnetust võib ära tunda palas „Ja sa näed”, „Parima töötaja” stiil ja iroonia meenutavad hoopis Ans. Andurit. Kaks ingliskeelse pealkirjaga pala on omakorda üles ehitatud klaverile ja on plaadi minoorseimad lood, ilus ning meeldejääv „Murmuring” kosutab aga oma tunnetuslikkuse ja sügavusega.
Sellegipoolest hajub „Ja sa näed” iseenda kergusesse. Kontseptuaalsem lähenemine oleks võinud anda materjalile rohkem kõlapinda, mis jääb praegusel kujul pigem ambitsioonituks.
