Samavõrd kui määratluse „klassika” alla võib mahtuda erinevaid kultuurižanre, võib see teadupoolest kõnetada publikut igal ajal erineval moel. Kuidas näeb kirjandus-, muusika-, filmi-, kunsti-, teatri- ja balletiklassikat 21. sajandi noorus? Nagu ikka, soovitame võtta äärmise tõsidusega!

Nii. Naisel õnnestus mind lõpuks Kumusse Sittowi näitusele tirida. Ta oli selle juba mitu korda jutuks võtnud: „Kallis, lähme vaatame selle näituse palun ära, raadios räägiti väga põnevalt Sittowi eluloost. Pealegi on ta ju Eestist pärit ja oma elu jooksul kõige tähtsamaid Euroopa valitsejaid maalinud.” Ilm oli ka sel laupäeval minu vastu, paduvihm ei võimaldanud muruniitmist vabanduseks tuua.

Aga mida näituse enda kohta täpsemalt öelda? Alguses läksime saali ega näinud ühtegi maali, seinad olid täis kunstniku kohta käivat teksti. See on kindlasti huvitav, aga ega ma ajalootundi ei tulnud – kunstimuuseumis peaks ikka pildid ka rippuma.

Igatahes, ootasin kannatlikult, kuni naine projektoriga seinale kuvatud infot luges, ja lõpuks jõudsime ka kuulsate teosteni. Neid ei olnudki seal eriti palju, nii kahekümne ringis. Ja nii väikesed ka veel! Ma saan aru jah, et piltidel on kujutatud oma aja tähtsaimaid ja rikkaimaid ninasid, aga kas siis kuningatel ei olnud piisavalt raha raisata, et veidi suurem portree tellida? Einoh, paar suuremat maali oli ka, nende kohta ei ole mul midagi halba öelda, vähemalt polnud mingid moodsad plötserdused, nagu tänapäeval tihti muuseumidest leida võib. Naine selle eest uuris tähtsal pilgul iga tööd ja peatus mõne ees isegi pikemalt. Hiljem autoga kodu poole sõites küsis ta minult uudishimulikult: „Kallis, kuidas sulle siis näitus meeldis?” „Käis kah,” ühmasin vastuseks. Mida muud mul öelda oli?