Arvustus: „Vennad Karamazovid” (Eesti Draamateater)

Jüri Jüts käis Eesti Draamateatris vaatamas Fjodor Dostojevski romaanil „Vennad Karamazovid” põhinevat samanimelist näidendit.

Samavõrd kui määratluse „klassika” alla võib mahtuda erinevaid kultuurižanre, võib see teadupoolest kõnetada publikut igal ajal erineval moel. Kuidas näeb kirjandus-, muusika-, filmi-, kunsti-, teatri- ja balletiklassikat 21. sajandi noorus? Nagu ikka, soovitame võtta äärmise tõsidusega!

Fjodor Dostojevski romaanil põhinev lavastus „Vennad Karamazovid” Eesti Draamateatris. Foto: Siim Vahur

Käisin klassiga Eesti Draamateatris Fjodor Dostojevski romaanil „Vennad Karamazovid” põhinevat samanimelist näidendit vaatamas. Enne kui oma muljetest rääkima hakkan, pean mainima, et olin ööl vastu etendust ainult kolm tundi maganud, sest jäin kodutööde tegemisega hilja peale ja vaatasin veel paar-kolm osa „Troonide mängu” ära. Tunnistan ausalt, et pikemate monoloogide ajal vajus korraks silm kinni.

Esimene vaatus algas aeglaselt, tutvustati tegelasi ja süžeel oli vähem tähtis roll. Teises vaatuses toimus see-eest sündmuste areng kiiresti ning järjel püsimiseks pidi teatrikülastaja pingsalt jälgima ja kaasa mõtlema. Näidend algas mõtisklusega jumala, maailma ja perekonna rolli teemal, kuid kujunes hoopis kriminaallooks, kus vaatajat kuni lõpplahenduseni teadmatuses hoiti. Vahepeal ei saanud ma aru, mis täpselt toimub, aga õnneks oli lõpus mõrvari identiteet ja motiiv üsna selgelt välja toodud. Mulle meeldis Mait Malmsteni näitlemine, kes kogu hingega lurjusest isa rolli sisse elas, teised näitlejad nii kustumatut muljet ei jätnud.

Ma ei ole ühtegi Dostojevski romaani lugenud, kuid arvan, et peaaegu 1000-leheküljelisest tõenäoliselt enamjaolt kirjeldustest koosnevast suurteosest on tehtud väga hea kokkuvõtlik versioon. Küll aga oleks võinud olla vähem filosofeerivat teksti südametunnistuse ja jumala kohta ning keskenduda rohkem mõrvamüsteeriumile. Tänapäeva inimese tähelepanuvõime on ju peaaegu olematu ning pikad arutelud ei aita süvenemisele kaasa.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Arvustus: „Kaklusklubi” („Fight Club”, 1999)
Kaader filmist „Kaklusklubi”
2 min

Arvustus: „Kaklusklubi” („Fight Club”, 1999)

„Kaklusklubi” on lausa singulaarne film selles mõttes, et see on formuleerinud tervet põlvkonda. Kui vaatate enda ümber, jääb teile linnapildis kahtlemata silma mõni nn Z-generatsiooni esindaja. Jälgige tähelepanelikult tema kohal hõljuvat destruktiivsuse nimbust.
Müürileht