11. mai esineb Tartus kirjandusfestivalil Prima Vista ameerika biitpoeet ja kodanikuaktivist Ron Whitehead.
Ron Whitehead on Kentucky juurtega luuletaja, viljakas autor ja esineja, kes on avaldanud ligi 40 luulealbumit ja 30 luulekogu ning korraldanud üle maailma enam kui kolm tuhat luule- ja muusikaetendust. Eesti kirjanduspublikule võiks autor olla varasemast tuttav festivalilt HeadRead; mais saab UNESCO kirjanduslinna Tartu neljandat välisresidenti kuulata kirjandusfestivalil Prima Vista.
Aprilli lõpus raamatupoes Utoopia toimunud vestlusõhtul avas Whitehead oma antiautoritaarse loomingu tagamaid ja rääkis ameerika biitluule seotusest võitlusega inimõiguste ja isikuvabaduse eest, rõhutades, et talle pole poliitika kunagi meeldinud, aga sellele vaatamata on ta alati olnud poliitiline. Muu hulgas meenutas 1950. aastal sündinud luuletaja, et tema maailmapilti on kujundanud osalemine Vietnami sõja vastases protestiliikumises kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses, ning kirjeldas ajaloolisi meeleavaldusi, mis päädisid politseivägivalla, peksmiste ja arreteerimistega. Kontrapunktina loeti samal õhtul ette omamaise vastupanupoeedi Johnny B luulet nii originaalis kui ka Hilary Birdi ingliskeelses tõlkes.
Whitehead on vastuoluline poeedifiguur, „vägivallatu vaimusõdalane”[1], kes kehastab ühtpidi kontrolliühiskonna, autoritaarsete piirangute ja kultuurilise suletuse vastu ning üksikisiku vabaduse ja suveräänsuse eest mässavat lindpriid. Teisipidi – ja ehk olulisemaltki – tasakaalustab individualistlikku hoiakut (biitkultuurile üldisemalt tunnuslik) kogukonda loov impulss, mis põhistab kirjanduslikku ja sotsiaalset grupikuuluvust ühise loometegevuse, loomingulise ristviitamise ja kultuurilise müüdiloome kaudu. Tema tekstid kõnelevad sellistest legendaarsetest kontrakultuuri tegelastest nagu Jack Kerouac, Allen Ginsberg, Lawrence Ferlinghetti ja Hunter S. Thompson. Whitehead ise on asutanud aga The Global Literary Renaissance’i nimelise organisatsiooni, mille eesmärk on edendada võimalikult egalitaarset ja kõigile avatud luulekultuuri.
Sõna „beat”, millest on tuletatud „biitluule” ja mis viitab nii lavaluule rütmibiidile kui ka omadega läbi olemisele, kannab lisaks spirituaalset kaastähendust: „beat” on ühtlasi „beatific”, õnnis rahuseisund ja ideaal, mille poole püüelda. Whitehead laenab müütilisi ja religioosseid motiive nii lääne kui ka ida usundeist, kõige silmatorkavamalt ehk Tiibeti budismist ja põlisameeriklastelt. Johtuvalt on ta luulele tunnuslik jutlustav laad – sõnumiks vastastikune abi, heanaaberlikkus, kõigi elusolendite võrdsus, hingeline tervenemine. Üks tema tõlgituimaid ja levinuimaid tekste ongi dalai-laamaga kohtumise järel kirjutatud ja Doris Kareva vahendusel ka mõned aastad tagasi eesti keeles ilmunud „Ära kunagi anna alla” („Never Give Up”).
[1] Vt luuletust „Tormipõlvkonna manifest” („The Storm Generation Manifesto”) Doris Kareva tõlkes.
Maarja Pärtna on kirjanik ja tõlkija, kes toimetab ka kirjastuses Elusamus. Ta on kaitsnud bakalaureusetöö Allen Ginsbergi luulest.
Laupäeval, 11. mail kell kümme hommikul algab Tartu Kirjanduse Majas Whiteheadi kureeritud 24-tunnine Insomniacathoni-nimeline kultuuriprogramm, mis põimib kirjandust, muusikat, kunsti, tantsu, teatrit ja teisi loomežanre. Whitehead sõnab Insomniacathoni kohta, et see „on ajutine autonoomne ala, kuhu saavad tulla kokku kõigi elualade inimesed, et luua, esitada ning jagada nii oma loomingut kui ka elusid”.
