Pindmise õppe vähendamine kõrghariduses eeldab nii ainepunktisüsteemi standardiseerimist kui ka tudengite realistlikumaid ootusi.
Ülikooli tullakse erinevatel põhjustel: üks soovib tasuvat töökohta, teine ihkab kuidagi maailma paremaks muuta ja kolmas tahab jätkata perekondlikku traditsiooni. Naiivselt võiks arvata, et eri motiive lõimib üks kandev tunnusjoon – teadmisjanu. Kardan aga, et uskumus, et tudeng tuleb kooli üksnes õppima, on sinisilmne. Haridustee saab läbida suurema vaevata kiirelt kohale kimades, aga võib ka rühkida jala, villid talla all. Esimese variandi kasuks otsustavad need, kes näevad ülikooli instrumentaalsena, teist eelistavad tudengid, kelle jaoks haridus on väärtus iseeneses.
Mida selline vastandus meile üldse näitab? Suures plaanis peegeldab väärtusjaotus tudengi suhtumist kõrgharidusse, ent kaudselt mõjutab see ka kriitikameelt ning reflekteerimisvõimet. Need, kes soovivad võtta ülikooliajast viimast – ja seda mitte üksnes huvitegevuste ja sotsiaalelu kaudu –, tajuvad ülikoolisüsteemi puudulikkust ning piiravat haaret, mis kärbib innuka noore tiibu. Tartu Ülikool (TÜ) ja teisedki Euroopa kõrgharidusasutused nõuavad igalt oma tudengilt semestris 30 ainepunkti läbimist (iga punkt peaks sealjuures vastama 26 tunnile), mis tähendab 780 tundi tööd. Kiire matemaatika ütleb, et nädala koormuseks tuleb 39 töötundi, mis on muude kohustuste puudumisel ilmselt täiesti tehtav. Tegeliku subjektiivse koorma määrab see, mil viisil need 39 tundi sisustatakse.
TÜ praegune õppekorraldus on killustunud, kuna tudeng on tihti sunnitud jagama oma aega semestris 8–10 õppeaine vahel, mis on igaüks väärt 3–4 ainepunkti. Veel enam, ülikool soosib kõrvaleriala valimist. Vahel jääb peaeriala ainetest lausa puudu ning valikust saab sundus. Lõpuks kannatavad nii need, kes soovivad keskenduda ühele erialale, ent ei saa seda teha õppekorralduse jäikuse tõttu, kui ka need, kes soovivad läbida aineid mitmes eri valdkonnas, kuid peavad tulema toime väiksemahuliste ainete suure koormaga. Loomulikult esineb valdkondadevahelisi erinevusi ja arstid ajavad täitsa oma asja, ent pealiskaudsuse tunne on siiski kõikehõlmav. Räägin muidugi kitsalt tudengi mätta otsast, aga usun, et autentselt saabki kõneleda ainult enda läbielatust lähtuvalt.
Need, kes soovivad võtta ülikooliajast viimast, tajuvad ülikoolisüsteemi puudulikkust ning piiravat haaret, mis kärbib innuka noore tiibu.
Pealiskaudsuse põhjused
Kuivõrd ülikool nõuab tudengilt tulemusi – ette peavad olema näidata läbitud ainepunktid –, jääb tihti ajast vajaka, et kuuldud teadmiskildude kõrval tekiks tudengi peas ka süsteemne kord. Õpihimu ja kirg oma uurimisvaldkonna vastu tärkabki alles siis, kui saavutatud on teadmiste baastasand. Oma aega peab aga pidevalt jaotama ja siis kõigi paralleelkohustuste vahel rööprähklema: ainekursuste hulk on suur ning puudulik sotsiaalsete tagatiste süsteem ja vähesed stipendiumid ei võimalda piirduda üksnes õppimisega, vahel on lihtsalt tarvis pikemat ööpäeva. Lisaks tiksub kuklas pidev hirm: kui ma ei lähe praegu praktikale, ei osale tudengiorganisatsioonide töös ega proovi ära vabatahtlikuelu, siis äkki olen hiljem nn päriselus konkurentsivõimetu… Nii jäädakse tihti keskjoone ümber võnkuma – midagi saadakse küll teada, aga mitte piisavalt. See, kes on ülikoolielust juba mõnda aega kaugemal olnud, meenutagu sessistressi. Konspekti päheajamise ja valikvastuste bingoga seotud emotsioonid on ehk veel meeles, aga närvikõdi kadumisega koos läheb tihti kaotsi ka eksamihirmus pähetuubitu.
Üldjoontes on õppekorraldus äärmiselt läbipaistev ning nende jaoks, kes viitsivad ülikooli õppimis- ja õpetamispõhimõtteisse süüvida, on seda juhtivad jõud ilmsed – neist peamine on raha. Ometi on praeguse pealiskaudse ja tulemustepõhise õppimistava kujundamisel oma roll ka tudengitel endil. Viimased kaks aastat olen aidanud tuutorina esmakursuslastel ülikooliellu sisse elada ning esimestel koolinädalatel kuulen tihti üht teisele kekkamas: „Mina võtsin sel semestril 45 EAPd, täiega hull ju!” Ühest küljest võib tegu olla teatava enesetõestusvajadusega, teisalt ka lihtsalt valearvestusega. Kui gümnaasiumis võis selline ainete hulk ehk veel jõukohane olla, siis ülikoolis kurnab teemade vahel siplemine tihti päris ära. Kohati jääb mulje, et suutmatustunne – niikuinii ei jõua, ei saa ega oska – paneb käega lööma, eksami ajal vaikselt telefoni lauale poetama ja pettuse õnnestumisele lootma.
Ülikoolisiseselt ei ole sellest suuremat hullu, kui teadmine sügavale ei ulatu. Haneks õnnestub tõmmata nii kursakaaslased kui ka õppejõud. Olukord muutub problemaatiliseks siis, kui erialased teadmised tuleb töömaailmas päriselt proovile panna. Olgu, arstid saavad enne tööle siirdumist piisavalt praktikat ja kui ajalugu tudeerinud üliõpilane teebki arhiveerimisel väikse apsu, siis pole ehk lugu, ent on terve hulk erialasid, millel on suur ühiskondlik mõju, aga mille puhul kontroll on puudulik. Siia kuuluvad näiteks sotsiaal- ja noorsootöötajad, psühholoogid ja eripedagoogid. Roosa unistus, et kõik need noored on missioonitunde, aga ka laiapõhjaliste teadmistega, ongi lihtsalt… unistus. Muidugi õpetab praktika tihti enam kui aastatepikkune koolipingi nühkimine, kuid õppekavast läbi kihutanud spikrimeistritest ei pruugigi alati väärt professionaale kasvada.
Tudengi seisukohast võib 3 EAP ja 3 EAP vahel olla… pea 3 EAP jagu tööd.
Mis on pildil valesti?
Ühest küljest peaks probleemi lahendamiseks muutuma süsteem, teisalt tudengite endi meelestatus. Esmalt süsteemist. TÜ teoreetilise filosoofia vanemteadur Alex Davies toob välja, et ainepunktide subjektiivselt tajutud väärtus on eri kursuste lõikes väga muutlik.[1] Tudengi seisukohast võib 3 EAP ja 3 EAP vahel olla… pea 3 EAP jagu tööd. Kuna puudub ühtne lähtekoht päriselt standardiseeritud punktisüsteemi kujul, on valdkondadeülene võrdlemine raskendatud. Sellest hoolimata on võimalik korraldada õpet ümber nii, et stuudiumi läbimine oleks valutum ning uhke bakapaberiga lõpetanu ka päriselt väärtuslik töötaja.
Esimene samm seisneks väiksemahuliste ainete ümberstruktureerimises. Siin ei aita lihtne konsolideerimine, sest siis suureneb nõutavate ülesannete arv küll kvantitatiivselt, ent omandatu kvaliteet ei tõuse. Paljud ained dubleerivad üksteist ning ainult õpetatava materjali ja õpiväljundite sisuline analüüs tagab nende kursuste liitmise nii, et tulemus võimaldaks tõhusalt õppida ja õpetada. Siin võib tuua barjäärina välja ohu, et nominaalajaga lõpetajate arv kahaneb ning igale valdkonnale jääb õpetada vähem aineid. Need on tulemusindikaatorid, mis määravad kas otseselt või kaudselt – arvasitegi ära – ülikooli ja selle struktuuriüksuste rahastuse.
Lisaks on administratiivsete töötajate argumentatsioonis tihti vaikiv eeldus, et tudengid on lihtsalt laisad ega viitsi suuremamahulisi aineid läbida. Selline arutluskäik ei ole aga pädev, sest juhul kui ainepunktid oleksid standardiseeritud, ei peaks tehtava töö hulk muutuma. Kaks 3 EAP väärtuses ainet annavad kokku ühe 6 EAP mahus kursuse. Siin ilmneb teine takistus: akadeemilisel personalil puudub valmidus mõelda liitmisprotsesse läbi nii, et uuel tervikul oleks lisandväärtus.
Viimasel ajal on kerkinud taas päevakorda kõrgharidusse eraraha kaasamine. Sellise lükke ambitsioonikad eesmärgid oleksid õppekvaliteedi tõstmine ja ülikoolide edetabelite esisaja sihtimine. Tegelikult algab muutus õppijate ja õpetajate mentaliteedi vormimisest – mõlemad pooled võiks reflekteerida ülikoolikogemuse olemuse ja kõrghariduse kui lõppväärtuse üle. Üliõpilane ise peaks loobuma soovist teha võimalikult palju võimalikult kiiresti, kui motivatsioon selleks peitub osalt ihas olla teistest parem ja rohkem ning teisalt hirmus, et ülikooliajast jääb muidu viimane võtmata. Kuigi kogu tudengistaatusega kaasnev trall lisab kogemusele värvi ja muudab tehtu meeldejäävamaks, peaks hindama kriitiliselt ka seda, miks üldse õppima tuldi ning kuidas tulla toime nii, et pärast „elu parimaid aastaid” ei jääks järele vaid läbipõlenud inimnarts.
Kuigi kogu tudengistaatusega kaasnev trall lisab kogemusele värvi, peaks hindama kriitiliselt ka seda, kuidas tulla toime nii, et pärast „elu parimaid aastaid” ei jääks järele vaid läbipõlenud inimnarts.
Aga mis siis?
Olukorras, kus raha on vähe, õppijate arv kahaneb ning kõrghariduse väärtust peab avalikkusele tõestama, tekib küsimus, miks peaks ülikool vaevuma ette võtma suurt õppekorralduslikku reformi. Vastuse võib anda taas ühest küljest institutsiooni vaatepunktist, teisalt tudengi perspektiivile rõhudes. Ainepunktide standardiseeritust kirjeldades nendib Davies, et Eesti ülikoolides läbib tudeng semestris poole rohkem ainekursuseid kui üliõpilased maailma tippülikoolides. Kuigi põhjusliku seose postuleerimine on õigustamatu, on fakt siiski kõnekas.
Kui rahajandis annab väidetavalt tooni kvaliteedipüüdlus, on tegu tõendiga, et muutus võiks saada alguse ülikoolisisesest struktuurist. Peab tõdema, et olukorras, kus nii keskmine tudeng kui ka pühendunud cumlaudekas jõuab pingutada iga kursuse raames täpselt nii palju, et ajastada oma tippvorm eksamiks ning seejärel õpitu unustada, ei ole meie kõrgharidus välismaal pakutavaga konkurentsivõimeline. Püsiteadmisi lihtsalt ei teki ja lõpetamisjärgne ekstaas asendub tihti kriisiga, et mida ma õigupoolest üldse õppisin ja miks… Teisalt jäävad hätta need, kes soovivad süveneda ja institutsionaalsetest tõketest hoolimata pealiskaudsusega võidelda. Need on tudengid, kes kuhjavad kokku palju ainepunkte ja kursuseid, ent soovivad päriselt läbi töötada nii kohustusliku kui ka soovitusliku kirjanduse, käia kohal loengutes ja seminaridel ning tunda, et on kõrgharidusest midagi päriselt endale saanud. Muidugi peaks säilima reaalsustaju – kui tahad minna süvitsi, siis kõike ei jõua –, aga innukas tudeng ei anna sellest endale tihti aru. Nii jõutakse püsiva kurnatuse ja motivatsioonilanguseni – TÜ nõustajate juurde on järjekord tihti kuudepikkune. Väsimuse tõttu võetakse akadeemiline puhkus ja, üllatus-üllatus, jõuame jälle nominaalaja pikendamise ning õpingute katkestamiseni.
Tartu Ülikool on toonud oma 2020. aastani kestvas arengukavas kesksete eesmärkidena välja nii selle, et organisatsioon peab inspireerima, kui ka lootuse, et lõpetajad muudavad maailma. Need on lennukad mõtted, mille realiseerumiseks peavad andma oma panuse kõik akadeemilise pere liikmed. Kahjuks või õnneks on see perekond nagu iga teine: vahel kasvavad emotsioonid üle pea, vanemad ja targemad heidavad võsukeste arvamused läbi mõtlemata kõrvale ja teismelised mässavad. Minus on säilinud veel hea annus ülikooliromantikat ja sinisilmne soov asju paremaks muuta – on ju meie pisikesel universitas’e projektil jumet ja potentsiaali küll. Selleks et kaunid aated oleksid midagi enamat kui tühjad sõnakõlksud, peaksid nii tudengid kui ka akadeemilised töötajad mõtlema taas sellele, mis ülikool üldse on ja, mis veel olulisem, milline ta tegelikult olla võiks.
[1] Davies, A. 2019. Cheap and expensive credit points: a case study of their causes and utility at a high course-load university. – Tertiary Education and Management, nr 25, lk 181–193.
Helo Liis Soodla on värske filosoofia eriala bakalaureusekraadi omanik, kellel saab diagnoosida hägustunud reaalsustaju ning soovi teha kõike korraga ja hästi palju.
Laura Vilbiks on humanitaarse vereringega poliitikahuviline, kes õpib praegu Tartu Ülikoolis riigiteadusi ja filosoofiat tundma. Vahel satub ta ka kirjutama või illustreerima.
