Kreatiivmootori neljas album üllatab eeskätt selle poolest, et on kõvasti absurdsuses tagasi tõmmanud.

★★★★★

Seda ei tasu võtta aga etteheitena – mitmekesine ja lihvitud „Mentalbau” kõlab vägagi terviklikult ja üha vähem nagu häälutuste ja vabas vormis džässi ümber ehitatud avangardistlik kunstiprojekt. 2007. aasta „Irratsionaalse” kõrval kostub siin igatahes täielik peavool.

Enim väärib esiletõstmist „Kitsas iste”. Vägisi bändiproovi aetud Roomet Jakapi ängi täis etteaste on ühtaegu nii meeldejääv kui ka muusikaga ülimalt sobiv. Kuigi häälutusimprovisaator tunnistab, et „pole laulumees” ja tahab pigem „nurgas häälitseda nagu paberkott”, sobib see natukene vaoshoitum vokaalikasutus muusikasse hästi ja avab hoopis uued, Kreatiivmootori jaoks senitundmata emotsioonid. Nõnda on albumi meeldejäävaimaks osaks pehmekoelisemad „Ei-b” ja „Luul”, kus vokaal pigem sulab muusikaga kokku, kui proovib sellest pungilikult üle karjuda.

Mällusööbivaid emotsioone leiab mujaltki, olgu selleks progressiivse metal’i radadele eksiv kitarririff loos „Murdja” või twinpeakslik „Alguse käed”. Kui aga otsida kogu albumit kokku võtvat analoogi, meenub mulle ehk enim King Crimsoni „The Power to Believe”. Just nagu see 2003. aasta progrehiiu üllitis, on ka „Mentalbau” samal ajal nii tehniline kui ka emotsionaalne ning igati heas mõttes küpse bändi album.