Dramamama võib tunduda mõnele muusikafännile kui veteranbänd, kuid „Uphill Battle” on kõigest nende kolmas album.
★★★☆☆
Eelmise väljalaskega on aga vahet oma kaheksa aastat ning plaadi kuulamisel kõlab see läbi – esimesest laulust viimaseni kinnistub pilt sõbrast, keda pole kaua näinud, kuid kes nüüd kuuspaki külma joogiga ukse taha ilmub ning kellega saab pidada maha laheda õhtupooliku. Puudu jääb küll nooruslikest koerustest, sest kunagisel põrgukoeral on nüüd triiksärk seljas ja lips ees, isegi kui ülemine nööp on lahti jäetud.
Sellest hoolimata oleks ülekohtune nimetada plaati keskearokiks, sest tegemist on sundimatu kogemusega. Esimesel palal „End of the Line” on korralik road movie’sse sobiva suvehiti maik, kuid seda autentse ning siira vibe’iga. Muusika ise hüpleb pidevalt indie ja peavooluroki vahel; vaid „If Only the Night” laseb bändiliikmetel end veidi rohkem sirutada. Üldiselt on aga albumil selline anonüümne energia; justkui ergas tapeet, mis tõmbab tähelepanu, kuid kuidagi väga täielikult ikka ei kütkesta.
Kõige mainitu koosmõjul tekib tunne, et lauludel on kõvasti rohkem potentsiaali kontserdivormis – särtsu, mis jääb kõrvaklappidest kuulates puudu, leidub laval ning publikus kindlasti kamaluga. Neil paladel on selgelt sotsiaalne loomus, mida on parim nautida sumedal suveööl koos sõpradega, olgu see autoraadiost või lavakõlaritest. Elav muusika elavatele inimestele.
