Argo Valsi kolmas kauamängiv „In Loving Memory Of” on mitmekülgne album, kus on peidus vastandlikud, aga ka sümbioosis kõlavad unelevad ning intensiivsed meloodiad.
★★★★☆
77-minutilisel teosel löövad helilained tihtilugu üle pea, kuid nendesse uppumine on pigem kõditavalt mõnus. Vähemalt siis, kui kuulaja ei proovi pidevalt narratiivi leida, vaid laseb end juhtida emotsioonidel, sest ka reaalelus ei allu need ju loogikale.
Albumi „In Loving Memory Of” kohta on selle välja andnud plaadifirma Vaiguviiul öelnud, et võrreldes „Tsihcieri” ja „Nokturniga” on Valsi uus looming avaram. Sellega saab nõustuda. Albumilt kõlab tundetoonides soojust, kuid julgemalt avaldub ka muusiku soov eksperimenteerida. Kuigi plaadilt leiab koostöid teiste artistidega, tõestavad mitmed lood Valsi uudishimu oma loomingu uuele tasandile viimise vastu.
Pea iga pala saab iseloomustada fraasiga „seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline”. Ei ole harv juhus, kus kuulates üht ja arvates, et juba on teine mängima hakanud, tuleb välja, et vana viis kestab edasi. Selline mänglevus annab albumile juurde mõnusa voolavuse ning tunni möödudes tekib iga kord hämmastus, kui järsku kõlab viimane lugu „Väsimatule unistajale slomo”. Ja isegi see muusikapala ei lõppe nii, nagu kuulaja võiks aimata, vaid pärast mitut minutit pausi puhkeb õide uus helide palett.
„In Loving Memory Of” on üllatusterohke, kuid siiski argovalsilik album. Kindlasti soovitan seda kuulata looduses olles, sest just seal tulevad paremini esile lugudes peituvad värvipikslid ja helilained, mille kirevusse uppuda.
