Kui Wachowskid 1999. aastal oma kultusfilmiga „Matrix” välja tulid, paiskasid nad lisaks suurepärasele linateosele laiemasse teadvusesse ka simulatsiooniteooria – idee, et maailm, kus me elame on tegelikult arvutisimulatsioon, mida juhivad palju intelligentsemad jõud kui me ise.
Simulatsiooniteooria ei ole muidugi Wachowskite enda väljamõeldis, selle juured ulatuvad juba antiikaega, kuid lähiajaloos on selle teemaga tegelenud näiteks ulmekirjanik Philip K. Dick, 2003. aastal käis filosoof Nick Bostrom välja enda variandi simulatsiooniteooriast ning usku simulatsiooni tõesusse on väljendanud ka Elon Musk, kuigi on ka seletatud, miks see võimalik ei saa olla.
Kõik eelnevalt toodud näited ja nimed leiavad oma koha filmirežissööri Rodney Ascheri („Room 237”, „Nightmare”) uues dokumentaalfilmis „A Glitch in the Matrix”, mis võtab vaatluse alla just simulatsiooniteooria ning laseb rääkida neil, kes seda hüpoteesi reaalselt usuvad. Fakt, et simulatsiooniteooriast on saanud nii mõnelegi kinnisidee, näitab ka see, kuidas USA kohtusüsteemis on kasutusele võetud kuritegu leevendav Matrixi-kaitse, mis panustab väitele, et inimene sooritas kuriteo seetõttu, et uskus end elavat maatriksis, mitte päris maailmas.
Ascheri film pani minus tõmbama paralleele praeguse aja laialdase vandenõuteooriate vohamisega, mille stsenaariumid valguvad üha enam kuskile ulmefilmi territooriumile. Kuigi põhjuseid, miks simulatsiooni- või vandenõuteooriatesse usutakse, on erinevaid, hakkab sealt muu hulgas silma rahulolematus maailma või olukorraga, kus parasjagu viibitakse. Ning nagu kirjutavad Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson oma uurimuses, pakuvad erinevad teooriad keerulistele küsimustele lihtsaid vastuseid seal, kus neid veel ei pruugi olla.
Kahtlemine, teoretiseerimine ja fantaseerimine iseenesest ja mõistlikus koguses on paratamatu. Me võime endale osta nahast keebi ja tuusad päikeseprillid, unistada paremast või põnevamast maailmast, aga levitades tõsimeeli ideid vaenlastest, kes tahavad meilt röövida vabaduse, võib asi kiirelt jamaks kiskuda, kui sellesse jäneseurgu tõmmatakse kaasa haavatavad inimesed ning mängitakse nende tervise või ideega sellest, mis on „päris”. Ma ei ole kindel, kui palju usuvad oma levitatavasse infosse siiski igasuguste pandeemiavastaste liikumiste juhtfiguurid ise. Nagu selgus eilsest Eesti Ekspressist, on piirangutevastased meeleavaldused seotud ka Kremli-meelsete propagandistidega, mis teeb protestijatest enese teadmata infosõja mutrid. Samas jätavad need protestid ka üha enam mulje, et püütakse korraldada uut laulvat revolutsiooni, luua endast uue aja kangelasi, maatriksit, kus võidelda käega kuule kinni püüdes autoritaarsete juhtide vastu, sest juba aasta aega karantiinis istumine ei saa ju olla võimalik – see ei ole see film, mida meile kinos näidati, meie eesmärk siin elus peaks olema ometi suurem.
Paraku peab tõdema, et kahjuks on see film nimega elu vahepeal just täpselt nii keeruline ja igav ja suurte vastusteta, kui see näib ning igaühest ei saagi suurt tõepaljastajat või vabaduse eest võitlejat. Jääbki ainult aimata, millise vaenlase leiab see seltskond siis, kui koroonakriis ükskord läbi saab – ühes õiges filmis ei lõppe võitlus kurjuse vastu ju kunagi.
