Rubriigis „Ajupete” uurime, kuidas meie igapäevases inforuumis toimub strateegiline mõjutustegevus. Esmalt tuleb juttu sellest, mismoodi valeväited avalikkuses kinnistuvad ehk kuidas piisavalt korratud valest saab ükskord tõde.
Ajalugu pöördumatult muutnud Vladimir Iljitš Uljanov sedastas kurikuulsa tõdemuse, et piisavalt tihti korratud valest saab tõde. Ja kuigi seltsimees Lenin tuli selle väitega välja 20. sajandi alguses, kehtib see senini. Mitmeid kordi esitatud infot peavad kuulajad ja vaatajad sageli tõesemaks kui täiesti uut teavet. Seda fenomeni tuntakse illusoorse tõeefektina.
Uurijad arvavad, et see tekib seetõttu, et aju töötleb infot selle korduste järel tõhusamalt. Inimesed jäävad korduvalt esitatud infot lihtsamini uskuma, tunnistades selle pimesi õigeks ja usutavaks, kuigi sel ei pruugi tõega olla vähimatki seost. Et mitte öelda, see võib olla isegi ohtlikult ekslik info.
Loosunglikkus töötab
Ometigi on illusoorne tõeefekt üleilmselt väga levinud nähtus ja mitte ainult kroonviiruse ajastul, vaid selle elujõulisus on käinud inimkonnaga kaasas läbi sajandite. Springeri võrguvaramus ilmus hiljuti San Francisco ülikooli psühholoogia professori Aumyo Hassani ja Georgia ülikooli sama valdkonna professori Sarah J. Barberi artikkel, milles nad kirjeldavad oma katseid ja nende tulemusi.
Esimeses katses näitasid uurijad osalejatele väljamõeldist kuni üheksa korda ja teises katses näidati samasugust väidet kuni 27 korda. Hiljem hindasid katses osalejad varem nähtud väite ja uue väite õigsust. Selgus, et tajutav tõepärasus kasvas korduste arvu suurenedes. Ent pangem tähele, tajutav tõde suurenes katsealuste jaoks kõige rohkem sellega teistkordsel kohtumisel. Pärast seda kerkis tajutav tõde iga täiendava kordusega järk-järgult.
Eriti kurioosne on tõsiasi, et isegi juhul, kui katsealusele on öeldud, et väide pärineb ebausaldusväärsest allikast, ei lase sihtgrupi liige end sellest häirida ja võtab valeväidet, pooltõde või täielikku jampsi sellegipoolest tõe pähe.
Niisiis, Lenini enam kui saja aasta tagune väide peab paika ka 21. sajandi kolmandal kümnendil. Sisuliselt ilmnes uuringust, et vaenulike inforünnakute korraldamise, reklaami-, turundus- ja poliitiliste sõnumikampaaniate või mis iganes muu veenmisürituse läbiviimisel tuleb järjepidevalt tampida sihtgruppide – ja neid on mõistagi erinevaid ja palju – pähe loosunglikke ja lihtsaid „tõdesid”. Edu võti peitub korduste hulgas. Oma nn usutunnistuse läbisurumiseks piisab juba paaril korral info kordamisest. Kõik ülejäänu on lihtsalt boonus. Kui ajakirjandus – millel on väga paljude korduste levitamise privileeg – libastub, kas siis meediatöötaja teadmatusest või soovist valeväidet sihilikult levitada, on see üksnes vesi inforünnaku läbiviija veskile.
Eriti kurioosne on tõsiasi, et isegi juhul, kui katsealusele on öeldud, et väide pärineb ebausaldusväärsest allikast, ei lase sihtgrupi liige end sellest häirida ja võtab valeväidet, pooltõde või täielikku jampsi sellegipoolest tõe pähe. Mõju ilmneb sõltumata sellest, kas valeväidete korduste vahelist aega mõõdetakse minutite, nädalate või isegi kuudega. Seejuures võib ka esialgse väite juures olla vihje, et see ei pruugi olla õige, kuid katsealused ei lase end sellest heidutada. Põnev vale on lihtsalt nii isuäratav võrreldes igava tõega.
Pidev valede ümberlükkamine
Zürichi ülikooli teadlane Thomas Zerback ja Florian Töpfl Berliini vabaülikoolist uurisid oma töös, kuidas mõjutavad väljamõeldud ja võltsfakte esitavad netikommentaarid lugejate poliitilisi seisukohti ja hoiakuid. Katse käigus kommenteerisid teadlased tavapäraseid Kremli sõnumeid matkides poliitiliselt laetud uudiseid, mis käsitlesid eksagendi Sergei Skripali mürgitamist Salisburys 2018. aastal, USA presidendivalimisi 2016. aastal ja keemiarelva kasutamist Süürias. Hiljem testisid teadlased võimalusi, kuidas kommentaariumi lugejaid valeinfo vastu vaktsineerida.
Veebis saab desinformatsiooni vastu võidelda ainult bännerite või hoiatustega, mis vilguvad kohe libakommentaari kõrval ja kummutavad sealsamas selgetele faktidele tuginedes trolli esitatud valeväite.
Midagi lootustandvat ei avastatud. Katse tulemused kinnitasid esiteks kahtlust, et libafaktidele tuginevad väljamõeldud kommentaarid võivad tõepoolest muuta lugejate arvamust, st inimesed lähevad hõlpsalt valeinfo õnge. Teiseks tuvastati, et veebis saab desinformatsiooni vastu võidelda ainult bännerite või hoiatustega, mis vilguvad kohe libakommentaari kõrval ja kummutavad sealsamas selgetele faktidele tuginedes trolli esitatud valeväite. Kusjuures vale tuleb lükata ümber lakkamatult, sest inimesed unustavad õpitu ruttu ja annavad inforünnakute korraldajatele kiiresti uue võimaluse avalikku inforuumi mürgitamiseks. Pooltõed ja valeväited on ohtlikud, kuna nende kaudu suunatakse ja muudetakse auditooriumi(te) käitumist, tõekspidamisi ja väärtushinnanguid nende levitajatele soodsas suunas.
Päriselus näeb inimeste pime usk valeuudistesse, pooltõdedesse ja väljamõeldistesse välja niimoodi, et 2016. aasta USA presidendivalimiste kohta kajastatud uudiste pealkirjadega kokkupuutumise järel võtsid lugejad neid juba mõnekordse märkamise järel tõe pähe. Seejuures uskusid nad pimesi isegi selliseid pealkirju, mille juures on suurelt märge, et tegemist on valeuudise või väljamõeldisega. Vähe sellest, nad jäid valeväiteid uskuma isegi juhul, kui nad ei olnud ideoloogiliselt sama meelt.
Ilmsesti saab mõistlik, miks-küsimusi esitav lugeja nüüd aru, miks on Eestis läinud riiklik kroonviiruse kriisikommunikatsioon aia taha. Mida sagedamini korratakse vildakaid, vigaseid ja/või väljamõeldisi COVID-19 kohta, seda tõesemalt auditoorium neid tajub. Nende narratiivide levitajad on kiired, tunnevad ühiskondlikke vastuolusid ja pingeid. Nad teavad, et inforuumi paisatud pooltõde või lausrumalus ei haihtu sealt kuhugi. Kui sellised sõnumid on avaliku inforuumi jõudnud, ei ole neid võimalik enam eelnevalt kirjeldatud põhjustel mõjusalt maandada. Miks? Sest inimene on emotsionaalne olend, ent emotsioonidel ei ole midagi pistmist ratsionaalsusega.
Kadri Paas on kriisi- ja strateegilise kommunikatsiooni asjatundja ning sisejulgeoleku magister.
