Raha puhul lendab ratsionaalsus tihtilugu esimese asjana aknast välja ja meie käitumist hakkavad juhtima allhoovustena sellised tugevad emotsioonid nagu hirm, kadedus, häbi või süütunne.
Võtsin hiljuti kodulaenu. Ühtäkki oli mul panga ees kümneteks aastateks võetud kohustus. See otsus on toonud minu ellu uue ärevuskihi. Olen hakanud jälgima detailselt iga väljaminekut, piiranud seni igati normaalsena tundunud kulutusi, tundnud kerget jõnksatust, kui uudistest käib läbi mõiste „euribor”, ja tajunud, kuidas iga hinnatõusust pajatav pealkiri koondab taas pea kohale sealt viivuks hajunud murepilved. Osa neist reaktsioonidest pole kuigivõrd ratsionaalsed, sest laenuandja on ju hinnanud minu senist finantsvõimekust piisavaks, et ka keerulisemates majandusoludes kõik intressid õigeks ajaks tasuda. Aga raha puhul lendab ratsionaalsus tihtilugu esimese asjana aknast välja ja meie käitumist hakkavad juhtima allhoovustena sellised tugevad emotsioonid nagu hirm, kadedus, häbi või süütunne.
Klassikaline majandusteadus pole suutnud hõlmata oma mudelites inimese kompleksset psühholoogiat. Osalt ehk ka seepärast, et individuaalsel tasandil nähakse ratsionaalsena sellist käitumist, mis toob kaasa maksimaalses ulatuses kasu. Universaalseks mõõdikuks on võetud selliste hinnangute andmisel alati raha. Nüüd tulevad aga psühholoogid järjepanu välja uuringutega, mis tõestavad risti vastupidist, s.t finantsilise heaolu poole püüdlemine võib kõigi teiste mõõdikute põhjal – depressioon, riskikäitumine, subjektiivne õnnetunne – olla hoopis kahjulik, nagu kirjutab selles numbris pikemalt Grete Arro. Tuleb välja, et ütlus „raha on hinge varas” toetub igati usaldusväärsele andmestikule. Nende teadmiste pinnalt oleks omakasu huvides ratsionaalne hoopis maise mammona kokkukrabamisest lahti öelda.
Kasu hindamine muutub veel keerulisemaks, kui lisada võrrandisse ajahorisont ja liikuda individuaalselt tasandilt kollektiivsele. Pole kahtlustki, et viimaste kümnendite jooksul on Lääne ühiskonnad muutunud kollektiivselt jõukamaks. Oleme saanud järjest osavamaks maakera piiratud ressursside kaevandamisel, töötlemisel ja nendest uudse tehnoloogia väljaarendamisel. Tulude-kulude optimeerimise tulemusena oleme loonud keerulised globaalsed tarneahelad, mille väljatöötamisel on võetud keskseks printsiibiks kasuminumbrite kasvatamine. Kasvama hakkavad need numbrid aga reeglina siis, kui ressursid leiavad maksimaalselt kasutust. Selline on olnud majanduseliidi kreedo. Kuniks tulid ökoloogid ja kliimateadlased oma mudelitega, mis ei ennustanud pelgalt praeguse kasvupeo peatset lõppu, vaid inimkonna jaoks fataalsete tagajärgedega katastroofi. Kuna selline mõte polnud iseenesest aga piisavalt šokeeriv, on keskkonnateadlased üritanud kõneleda majandus- ja poliiteliidiga juba pea 20 aastat keeles, millest nad aru saavad. Selleks universaalseks keeleks on raha, lihtsalt arvutused on teised ja hõlmavad endas kasumi maksimeerimisele järgnevaid kulutusi elamisväärse keskkonna tagamiseks. Nagu kirjeldab selles lehes Linda-Mari Väli, pole uute valemite juurutamine endaga veel käitumispraktikates märgatavat muutust kaasa toonud.
Küll aga on muutumas inimeste finantskirjaoskus, nagu võib lugeda selle numbri fookusloost. Raamatupoodide menukite nimekirjast leiab pea iga kuu mõne rahatarkust õpetava teose, Tallinna börs on ärganud tänu väikeinvestorite huvile uuele elule, seltskondlikel koosviibimistel räägitakse elavalt oma portfelli mitmekesistamisest ning kinnisvaraturg on just seetõttu uutest korteritest tühjaks ostetud. Võib-olla on just tärkav investorite klass selline, kes suudab vaadata tulukalkulatsioonides kaugemale oma ninaesisest. Finantsvabadus, mille paljud neist on oma unistuseks seadnud, tähendab ju ideaalis kodanikke, kes saavad olla oma tegudes ja otsustes täiesti vabad. Nende kaela ei hõõru laenude silmus, nende kinga ei pigista hinnatõus.
Just sellised inimesed võiksid mitmekesistada oma portfelli investeeringutega ühiskonda. Umbes nii, nagu seda teevad täna Eesti IT-ettevõtjad, kes on pannud õla alla sellistele algatustele nagu SALK, Levila, kood/Jõhvi, Heateo haridusfond. Kui Jõhvi tehnoloogiakoolist sirgub mõni vägev kodeerija, võib see olla loomulikult otseselt kasulik ka kooli algatajatele, kuid säärase projekti ROI (return of investment) pole kindlasti esitatav nii banaalse mudelina. Pigem kumab nendest projektidest läbi soov investeerida Eesti ühiskonna arengusse ja katse kaitsta seni kätte võidetut rünnakute eest. Üldist hüve edendavate otsuste tegemiseks tuleb aga saada taas võitu keerulisest inimpsühholoogiast, mis sisendab jõukamatele, et igaüks on oma õnne valaja. Kaastunne ja empaatia kipuvad jõukusega halvasti korreleeruma. Ehk ongi tõeline finantsvabadus hoopis see, kui raha ei varjuta enam meie inimsuhteid, otsuseid ja väärtushinnanguid?
Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja
