Kesk peadpööritavaid kilovatt-tunni hindasid jagab Vootele Ruusmaa oma ridu elektri aadressil.
räpane elekter suriseb
ootevalmilt elevandiluu värvi lüliti all
ootab kui purgis peituv alatu džinn
täitmaks kõiki peremehe (vabastaja) soove
need valged erineva paksusega juhtmed
on soonitud seina sisse voolusängiks voolule
nii pühad on need seinad, väestatud kui altarid
süda tahab jätta löögi vahele, kui vajadus nõuab kasutada
lülitit
seepärast tunnetan oma ümbrust, kompan teda erinevate meeltega
ja vannituppa jõuangi pimeduses
kahjuks kusta suudan (veel) vaid valges
**
põle
ere
kuum
süümepiin
mu ainuke hõõglamp
leedvalgustite hierarhias
õigustamas oma vääramatult
kahanevat kohalolu kummastava
külma valguse võidukäigu alguses
suitseta läbi hõõgvel õrn niidistik
mis vajas nelja või viit pööret
olemaks ühenduses energia
voolamisega erinevate
metallide vahel et
hetkega saaks
pimedusest
valgus
Vootele Ruusmaa on etenduskunstnik, muusik ja helilooja, kes kirjutab peamiselt heliloomingut teatrilavastustele. Lisaks on ta avaldanud luulekogud „Tavaline don Quijote” ja „Purgatoorium”.
