Iga nelja aasta tagant korduv mikropoliitiline spordisündmus ehk jalgpalli maailmameistrivõistlused on täies hoos ning staadionid ja teleriesised täis fänne. Õlut staadionitel ei müüda, jalgpallitaristu ehitamise käigus surnuid ei mälestata ja vikerkaarevärvides kapteni käepaelu ei kanta.
Eurooplased vibutavad küll näpuga ja vähem või rohkem siirad sõnavõtud koputavad justkui südametunnistusele, aga FIFA koloss veereb omasoodu ikka edasi. Nagu veeres ka 2018. aastal Venemaal, pärast seda kui Venemaa oli tulistanud alla reisilennuki 300 inimesega pardal, okupeerinud Krimmi poolsaare ja alustanud sõda Donbassis, mille tulemusel hukkus ja hukkub siiamaani tuhandeid inimesi. Minevikus kaugemale minnes võime vaadata ka 1978. aasta MMi Argentinas, kus eesotsas oli vägivaldne militaardiktatuur, inimesed kadusid nimetutesse haudadesse ja valitses püssitoru võim. 2014. aasta MM Brasiilias oli küll nagu päris, s.t toimus riigis, mis elab ja hingab jalgpalli rütmis, aga tegelikult kanditi selle käigus suurel hulgal avalikku raha erakätesse, jagati altkäemakse ja ehitati valgeid elevante. FIFA jaoks pole olnud kunagi probleem silm kinni pigistada, kui laual on olnud piisavalt soodus diil. Praeguse presidendi Gianni Infantino mõned päevad tagasi peetud groteskne kõne, kus ta ütles, et tunneb ennast gei, araablase, aafriklase, töölise ja puudega inimesena jne, võtab korrumpeerunud jalgpallimaailma omailma hästi kokku. Ei tasu otsida südametunnistust kohast, kus seda kuigi palju ei ole.
See, et Saudi Araabias, Araabia Ühendemiraatides või Kataris valitseb teistsugune ühiskonnakorraldus ja suhtumine inimõigustesse, pole ju mingi üllatus. See ei takista aga nende riikide variinstitutsioonidel Euroopa tippklubide kokkuostmist. Katar on PSG omanik, Saudi Araabiale kuulub värskelt ostetud Newcastle ja juba tunnevad nad huvi nii Liverpooli kui ka Manchester Unitedi vastu, mis on mõlemad poevitriinile pandud. AÜE on Manchester City ja sellega kaasneva konglomeraadi omanik. Terve hulk Euroopa tippklubisid kannab oma särkidel Emiraatide lennufirma logo. Euroopa klubijalgpall ja jalgpallurite astronoomilised palgad ja üleminekutasud on nafta- ja gaasiriikide kinni makstud. Riikide, mille fossiilseid kütuseid me hädasti vajame. Katari gaasiväljad on ühed maailma suurimad ja nii Saksamaa (kelle mängijad avamängus oma suud katsid) kui ka Prantsusmaa (kelle tähtmängija Kylian Mbappé on Katari palgalehel) on juba investeerimas Katari gaasiväljadesse miljardeid eurosid, et oleks millegagi ärakukkuvat Vene gaasi asendada. Venemaa gaasikompanii Gazprom oli ju veel hiljuti Bundesliga suurklubi Schalke suursponsor ja kui Venemaa poleks Ukrainat rünnanud, oleks ka oligarh Roman Abramovitš küllap endiselt FC Chelsea omanik.
Jalgpall on osa globaalsest turumajandusest ning klubid ja mängijad on investeerimisfondide, emiiride ja oligarhide vara. Igaüks, kes suudab piisavalt võlgu võtta või kelle taga seisab mõni naftariik, saab neid osta ja müüa. Jalgpall on loomulikult mänguna ilus, draamat ja igasugu väiksemaid narratiive täis seebiooper, aga seda ei tasu üle romantiseerida. Inimlikul ja riikliku uhkuse tasandil on selle tõmme mõistagi arusaadav, aga oma kõrgtasemel on see ammu reaalsusest võõrdunud finantskoloss, kus on palju esteetikat, kuid pea olematult eetikat.
