Kitarrist ja laulukirjutaja Mariin Kallikorm, kes teeb kaasa nii Tricky live-bändis kui ka Zoë Meadi projektis Wyldest, pani suve hakul kokku enda dream pop’i koosluse mariin k., kellega antakse uuel aastal välja debüütplaat „rose skin”.
Kirjelda oma muusikat kellelegi, kes seda kunagi kuulnud ei ole.
Kitarrid, kajaefektid, särisevad biidid ja melanhoolne lüürika – see on muusika, mis on korraga nii unistav kui ka igatsev.
Oled pärit Ida-Virumaalt. Ehk olen natuke üldistav, aga millegipärast on mulle jäänud mulje, et Jõhvi ja Kohtla-Järve on olnud alati omamoodi pungi ja roki kantsid. Sinagi tegid seal teismelisena bändi Marie Curie. Millisena sina Ida-Viru muusikavaibi mäletad?
Punki ja rokki on idas tõesti palju, aga on ka hevimat kraami, näiteks grindcore’i ja sludge’i. Kontserte seal minu teismeeas kahjuks väga palju ei toimunud. Ainuke underground-koht, mis tegutses, pandi kinni, kui olin umbes 15, aga huvitaval kombel saime paaril kooliüritusel esineda. Esinesime meie Marie Curiega, aga ka näiteks Trachea – need tüübid on siiani aktiivsed sludge’i-meistrid.
Kuigi kontserte eriti polnud, mängis sõpradega väljas käies taustal alati muusika. Žanreid, mida kuulasime, oli palju, aga laias laastus oli kõik ikkagi alternatiivsem või DIY-kraam. Vennaskond, Hole, Babes in Toyland, Sonic Youth, The Smiths, Joy Division, My Bloody Valentine, Slowdive, CBGBs (legendaarne New Yorgi kontserdiklubi – toim.) mänginud bändid. Ükskord näitas sõbranna Merje mulle pärast kooli Rough Trade’i sessiooni, kus Warpaint esitas lugu „Billie Holiday”. See oli minu jaoks elumuutev hetk.
Muusika, mida teete bändiga mariin k., on ehe dream pop. Miks just kingapõrnitsemine ja dream pop? Kas oled loomingulises mõttes truu kindlale stiilile?
Shoegaze on mul vist mingi teismeea kinnisidee, millest ma pole siiani välja kasvanud. Minu jaoks pole lahedamat asja kui kitarrid, reverb, delay ja tremolokangi igas suunas painutamine. See on introvertide muusika, kuhu saab reaalsuse eest põgeneda, ja see on ilmselt põhjus, miks ma ise shoegaze’ist ja dream pop’ist nii võlutud olen. Ma ei usu, et loomingulises mõttes saaks jääda üdini truuks ühele stiilile, sest mõjutusi tuleb igast suunast ning see kõik jõuab – teadlikult või mitte – ka minu loomingusse.
Kuidas toimib teie bändi loomeprotsess? Oled teinud koostööd ka Taavi-Peeter Liiviga. Mida need sümbioosid sulle andnud on?
Teiste inimestega koos töötamine on minu jaoks hindamatu väärtusega. Inimestelt tuleb erinevaid võnkeid ja kõigil on oma vaib, mis inspireerib eri viisidel. Bändis on meil omavahel hea klapp ja meie esimesed proovid olid põhimõtteliselt pikad jämmid, mis oli ülilõbus kogemus. Olles mänginud igasugustes koosseisudes, tean, et see ei ole alati nii, et kui bänd kokku saab, tuleb kohe huvitav impro välja. Aga huvitavatest jämmidest tulevad minu arvates parimad lood.
Taavi on mind inspireerinud enda helidisainioskustega. Mõtlen enda helivalikud nüüd põhjalikumalt läbi ja see muudab muusikas palju. Taavil on üldse rahulik olek, mis on mind salvestamisel maandanud, sest võin kohati hektiline olla.
Sinu puhul ei saa üle ega ümber, et oled ka Tricky bändis kitarrist. Mida on see kogemus sulle andnud ja õpetanud?
Paar aastat tagasi salvestasime Tricky Berliini korteris ning ta tunnetas, et olin veidi närvis ja mõtlesin enda käike üle. Ta ütles mulle: „Don’t think, just play.” („Ära mõtle, lihtsalt mängi.” – toim.) Ma arvan, et see on tähtsaim, mida ta mulle õpetanud on.
Millest räägib teie uuel aastal ilmuv plaat ja mida tahaksid kuulajatele sellega pakkuda?
Mõned märksõnad on ilu, frustratsioon, armastus, üksindus. Albumi pealkiri on „rose skin”, roosid on minu jaoks haprad lilled, mis kaitsevad end okastega. Miskipärast paneb see samastuma.
Kuna ma ise põgenen tihti reaalsusest muusikasse, siis tahan pakkuda seda ka kuulajatele. Turvaline pelgupaik, kus saab oma mõtted välja lülitada ja lihtsalt olla. Või koht, kus olla enda emotsioonidega ühenduses.
