Värskel lühialbumil keerab Miriko julgelt prožektorid põhja ja astub valgusvihku, kuid kaob seeläbi ise nüüdisaegse staadioni-RnB klišeedesse ära.

★★★☆☆

Kui oma 2023. aastal ilmunud albumil „A letter to us” oli Miriko julgelt eksperimentaalne ja otsinguline, segades eesti ja inglise keelt ning pannes eepilisi ballaade kõrvuti kleepuvmagusate raadiohittidega, siis uuel plaadil on siht palju selgemaks läinud. Ühelt poolt on „make me feel” tänu sellele ka kahtlemata terviklikum kui mõne aasta tagune album, ent ehk on raamid hoopis liiga lämmatavalt koomale tõmmatud? Pärast paari kuulamist jääb mulle näppude vahele ootamatult vähe, sest need koostisosad, millest Miriko oma kokteili kokku segab, on selle sajandi popmuusikafoonis juba imepeeneks jahvatatud ning sinna ongi keeruline midagi uut lisada.

Seejuures ei saa väita, et Miriko ei valda noore artistina ootamatult hästi seda, kuidas tuleb pehmet ja kuulajasõbralikku RnBd teha. Tema produktsioon on mahlakas ja särav ning kõik on pakendatud nii peenelt, et ega kuulajana polegi naljalt ühestki nurgast kinni hakata. Ka eeskujude rida, kes kohe kõrva kargavad, on eeskujulik: näpuotsaga Justin Timberlake’i kineetilisust, pisut Drake’i ülbet seksapiili ning terve sületäis The Weekndi üleelusuuruseid sünte ja teravalt lõikavaid vokaale. Miriko teab, kuidas asju õigesti teha, ning teebki õigesti, ent ehk annaks asjale hinge juurde see, kui vahel mõni asi ka valesti teha…

Huvitaval kombel mõjub „make me feel” aga just eesti popmuusika kontekstis üllatavalt erilisena, sest nii umbes viimane aasta aega on enamiku alustavate artistide pilk olnud suunatud lahjendatud reivi või koledamalt öeldes joomatümaka poole, seega tõstan rõõmuga pöidla, et keegi julgeb unistada suuremalt ja proovida küündida maailma suurimate artistide tasemele, mitte ragistada ainult siin kodutiigis. Suund on seega Mirikol õige, jääb üle vaid loota, et ta suudab siit uhkelt edasi minna.